Kilde ühe koolipapa elust III: Jaan Sihver
Selle nõude täitmist kontrollisid pastorid, kutsudes eelkooliealised lapsed kaks kuni kolm korda enne kooli minekut kirikukantslist väljakuulutatud päevadel ja kohtadesse enese ette nn katsumisele. Seal laskis pastor lapsi lugeda ja veerida. Vastavalt oskustele kingiti lastele kas mõni pühapildike või vaimuliku sisuga raamatukene; kes ei osanud, jäeti ilma.
Viimane võte oli muidugi vanemate virgutamiseks, puudutades nende auahnust. Käisin ise poisikesena niimoodi kaks korda kohaliku pastori ees. Peale lugemisoskuse küsiti teisel katsumisel ka viit peatükki luteri katekismusest. Selle nõude tõttu oskasid lapsed kooli tulles juba kuidagi lugeda, enamik tundis isegi kirjatähti.
Sellepärast sai juba alguses kasutada niisugust töövõtet, et kui õpetaja töötas ühe jaoskonnaga, siis teistel oli kirjalik töö. Kes 1. jaoskonnas ei tundnud kirjatähti, siis seda juhendas mõni samuti 1. jsk õpilane, kel kirjatähed olid selged. Sarnase tööviisi juures tekib aga tohutu hulk vihke, mida õpetajal tuleb peale tunde järele vaadata. Endiseaegsete krihvlitahvlite kasutamisest ma loobusin kohe. Nii ehk teisiti töö kuidagi laabus.
Rahutust tekitas aga asjaolu, et naaberkoolide õpetajad rääkisid, et tuleb pastori juurde minna ennast tutvustama ja temalt kirikulaulude nimestikku saama, mis talve jooksul peab lastele kätte õpetama. Meie kool kuulus Nissi kihelkonna piiridesse. Kuid sarnasest asjast meile õpetajakutseks ettevalmistamisel ei räägitud.
Seal oli juttu ainult koolide inspektorist. Olgu kuidas on, aga kord kui linnas käisin, mõtlesin, et astun pealegi pastori poole sisse (kirik ja pastoraat olid tee ääres); saab näha-kuulda, mida ta räägib.
Vastuvõtt oli kaunis jahe. Pastor andis mõista, et oleksin pidanud varem tema juurde ilmuma. Andis siis kirikulaulude nimestiku, milles oli 25 uut koraali + vanade, eelmistel aastatel õpitud laulude kordamine, ja käskis endale ära kirjutada.
Julgesin tähendada, et koraale äraõppimiseks on ikkagi palju, sest ilmalikke laule on ka vaja õpetada. See märkus ajas pastori päris marru: milleks neid ilmalikke laule!? Sattusime ägedasse vaidlusse, milles mõlemad jäime oma seisukohtadele. Siis ma istusin toolile (viimast mulle ei pakutud), et igaks juhuks koraalide nimestikku ära kirjutada.
Samal ajal koputati uksele ja sisse astus üks naaberkooli õpetaja M. Nüüd rabas mind alandlikkus, millega ta esines pastori ees: kummardus oli vööni. Pastor oli ka omalt poolt päris leebe. Kõik kirikisanda soovitused ja nõuanded võeti vastu heakskiiduga. Koraalinimestik oli tal muidugi käes. Vahepeal olin mina jõudnud selle ka ära kirjutada.
Hakkasime siis koos juurdetulnuga ära minema. Jällegi viimase poolt alandlikud kummardused ja käesuudlemised. Tasuks selle eest anti koolmeister M-ile üks õun (õunu oli seina ääres seisev pikk suur laud täis), aga mind jäeti ilma. M-i orjalik käitumine jättis mulle nii rõhuva mulje, et ma teda kunagi ei külastanud ja temaga mingit kontakti ei pidanud, olgugi et olime ühes vallas ametis.
Aeg läks edasi. Lõin tihedamad suhted kohaliku vallakirjutaja Juuriksoniga, Pajaka õpetaja Tomsoniga ja Ohukatku õpetaja Lepaga. Tomsonil oli lauluring, kus õpiti peamiselt kirikulaule, millega esineti kirikus suurematel pühadel. Kerkis üles mõte, kas mitte ei tuleks korraldada ka ilmalikke üritusi, nagu seda tehakse rohkem arenenud kihelkondades - luua näiteks näitering.
Kuhu aga kokku tulla õppimiseks? Koolimajades seda teha ei julgetud rahva usklikkuse ja vanameelse Nissi pastori vastuseismise pärast. Siis lubas vallakirjutaja selleks kohaks vallamaja: polevat ju vallamajas usulisi koosolekuid peetud ega muid usuga seotud asju aetud; ka pastoril polevat senini vallamajaga mingit tegemist olnud. Pajaka Thomson lubas oma laulukooris tasapisi ka ilmalikke laule õpetama hakata. Alustasimegi siis värbama inimesi näiteringi. See õnnestus, peamiselt vallakirjutaja Juuriksoni abiga. Leidus entusiaste nagu Karuka peretütar Heimberg ja Ohukatku kooliõpetaja Lepp, kes käisid harjutustel 6-8 km kauguselt. Kooskäimine toimus tavaliselt laupäeviti.
Olgu tähendatud, et seltskondlik elu oli siin nurgas siiski juba varem idusid ajanud. Kihelkonna keskuses Nissis, kuhu siit oli 18-20 km, tegutses karskuseselts. Ka Põllis oli omaaegne koolmeister Kuljus asutanud pasunakoori, kuid see kandis rohkem usulist laadi. Kuljus käinuvat lapsi ristimas, pidanuvat koolimajas palvetunde ja pasunakoor ilustanuvat siis oma mänguga neid usulisi koosviibimisi. Hiljem asunuvat Kuljus naaberkihelkonda paremapalgalisele koolmeistrikohale.
Kuljuse järele tulnuvat Põlli noored - nagu mulle öeldi -, poisikeseohtu mehed, kes vaevalt koolitööga hakkama saanud, rääkimata muust tööst. Nii jäänuvatki pasunakoori töö soiku.
Siiski suveti, kui Kuljus elavat oma kodus (tema talu asus Põlli koolimajast mõne km kaugusel), käivat mehed vahetevahel tema juures pasunamängu harjutamas.
Minul kahjuks ei olnud aga kõige vähematki muusikalist annet, nii et mina ei saanud, nii kurb kui see ka ei olnud, seda tööd jätkata, mis muidugi pakkunuks suurepäraseid võimalusi rahva vaimseks arendamiseks. Mängisin küll orelit ja viiulit, kuid seda tegin rohkem pimesi kobades kui muusikalisest vaistust. Pealegi olin ma tollal alles poisikeseohtu noor-mees, 20-aastane, kellel puudusid igasugused kogemused isetegevuslikuks tööks. Õppeasutuses õpetati küll metoodikat, lasti anda praktilisi tunde, aga kuidas täiskasvanuid kohelda, kuidas ja mis tööd elanikkonnaga teha, sellest ei lausunud keegi sõnagi.
Järgneb
