1936.aastal suvel moodustati Harju maavalitsuse ettekirjutusel koduümbruse kaunistamise toimkond, kuhu valiti inimesed, kes sel alal juba välja olid paistnud. Esimeheks valiti E.Lahesalu, sekretäriks M.Suik, liikmeteks A.Väli ja P.Kohava. Juba enne komisjoni moodustamist telliti Tallinna aednikult Lepalt 70 krooni eest „Punase Vähi" ja selle vastas asuva Tuula tee äärse kruusaaugu kujundamise projekt.

Tuula tee ja arhitekt A.Väli maja vahel asuva kruusaaugu haljastamise võttis oma hooleks P.Kohava. Ta istutas koos oma õpilastega mände ja mägimände kruusaaugu kõrgemale kaldale ja käis neid kogu suve hooldamas ja kastmas, jõest vett tassides. Sealt kaldapealsest rajatavast pargikesest avanes kaunis vaade alla kavatsetavale tenniseväljakule ja jõele. See oli ilusaks üleminekuks rahvuslikus stiilis ehitatud ja rohelusse hästi sobivale A.Väli ja J.Minni „Punasele Vähile" ja mõisapargile. Tuula tee ja kodanik J.Minni aia vahelisele alale otse vastu „Punast Vähki" istutati kasesalu. Laadaplatsi lõunapoolsele küljele rajati sarapuuhekk, mida nüüd enam pole.

Ka raudteevalitsus võttis kaunistustöödest osa. Raudteevalitsus laskis istutada Uue t äärde vahtraid , pärni ja saari. Samuti lasi korrastada sealse kõnnitee. Varasemalt läbis seda teeäärt haisev kraav, mis praeguse sauna kohalt käändus raudtee alt läbi ja juhtis meierei reoveed rabasse.

Raudteelane Paalberg pügas hoolega tee äärde istutatud puid, kuni need omandasid ilusa võra. Suuremaid korrastustöid, mis umbes samal ajal Keilas tehti, oli Keskväljaku sillutamine. Varematel aegadel oli see plats vastavalt ilmale kas väga porine või tolmune. Väljak sai kivisillutise. Sillutustöödest üle jäänud muld kanti kirikuesisele muruplatsile ja kujundati sellest kolmnurkne haljasala, mille igasse nurka istutati pärn. Alevivalitsuse liikmed andsid pärnadele ka nimed: kirikupoolsel nurgas asuvat puud nimetati J.Tähe puuks, Tallinna maantee poolses nurgas asuvat-M.Pooveli omaks ja Keskväljaku poolses nurgas E.Lahesalu puuks. Haljasala piirati madalatele raudkivisammastele kinnitatud jämeda ahelaga, mis meenutas ankruketti.

1938.aastal istutati Haapsalu maantee äärde praeguse haljasala kohale vahtrad ja surnuaia kivimüüri äärde sirelihekk. Seda tööd juhendas M.Poovel, kuna E.Lahesalu oli juba suremas.

...

Tähtsaimaks sündmuseks Keila elus kujunes alevile linnaõiguste andmine 1.mail 1938. a, mida tähistati pidulikult 13. mail. Sel puhul istutas Keila esimene linnapea ning viimane alevivanem Johann Tähe Keskväljakul asuva kolmnurkse haljasala keskele tamme. 1934.aastal valitud volikogu jäi viimaseks alevivolikoguks ja sai esimeseks linnavolikoguks. Surma läbi langes välja E. Lahesalu (suri 25.aprillil 1938), uue liikmena tuli volikogusse Arnold Helgis. Linnavalitsuse esimene koosseis kujunes järgmiseks: linnavanem J.Tähe, abi M.Poovel, sekretär M.Suik. Nõuniku koht kaotati.

Samal 1938.aastal võeti ette kirikutegelaste algatusel ja koguduseliikmete osavõtul alevivahelise kalmistu korrastamine. Õgvendati peateid, võeti maha üleliigsed sireli- ja muud põõsad, mis juba haudade peale kasvasid, ning koristati kalmistult risu ja praht. Peamiseks algatajaks ja tubliks eestvedajaks oli Keila koguduse uus noor muusikalise eriharidusega köster-organist Nikolai Metsapa.

Keila oli vanasti sirelite linn. Majaomanikud kaunistasid oma aedu sirelitega, vana köstrimaja aias praeguse kultuurimaja kohal kasvasid lopsakate õitega sirelipõõsad ja alevivaheline kalmistu oli lausa lõhnav sirelimets. Oli ka palju toomingaid. Kogu öö kuni hommikuni laksutasid ööbikud kalmistul, mõisa pargis, Patsakul ja Karjaküla tee ääres metsas.

Ilus oli Keila. Väike ja rohelusse uppuv linnake kui saar keset haljendavaid niite, lille- ning marjarikkaid metsi.

Lõpuks peatun Keila ühiskondlikus elus väljapaistnud inimeste edasisel saatusel. Alevivanem Johann Tähe ja sekretär Mare Suik surid väljasaadetutena Siberis. Arhitekt A.Väli võttis osa Suurest Isamaasõjast ja suri Leningradis.

Alevivanema abi M.Poovel ja agar kodukaunistaja entusiast Priidu Kohava surid Saksa okupantide vangidena.

XVII teatmematerjali kogumise võistlus, Tallinn 1975

Harjumaa Muuseumi kogu, valiku teinud Valdur Vacht

Johanna Lahesalu 1924. aastal. (Foto: Harjumaa Muuseum)

Johanna Lahesalu sündis 10. märtsil 1899. Tema isa oli Keila ettevõtja, kaupmees ja fotograaf Gustav Kulp. Varane lapsepõlv ja kooliaeg möödusid Tallinnas, pärast kooli sai temast isa abiline väikeses kaupluses Jaama t 6. Keila raudteejaamas omandas ta telefonisti elukutse.

Tema abikaasa Eduard Lahesalu (sünd Lammas) oli kooliõpetaja ja aktiivne alevi elu korraldaja. Aktiivne oli ka Johanna Lahesalu: laulis segakooris, aitas kaasa raamatukogu tööle, kuulus Naiskodukaitsesse.

Pärast abikaasa surma 1938 töötas ta korrutajana Johann Tähe & Co villavabrikus ning hiljem müüjana venna juures poes. 1940 asus tööle telegrafistina Keila raudteejaamas ja töötas seal 1954. aastani.

10 aastat pärast G.Kulbi maja natsionaliseerimist tõsteti maja omanik ja tema tütar perekonnaga majast välja. Johanna Lahesalu sai toa jaamaülem Urbla korteris jaamahoone teisel korrusel. Pensionärina elas ta Pääskülas tütre peres.

Johanna Lahesalu suri 8. märtsil 1979 ja on maetud Tallinna Liiva kalmistule.


Täna avaldame viimase osa Johanna Lahesalu mälestustest. Ajaloo rubriik Keila Lehes sellega ei lõppe. Juba järgmisest lehest hakkame koostöös Harjumaa Muuseumiga avaldama vanu fotosid linnast koos ülesvõtetega, mis on samas kohas tehtud täna. Nii on kergem ära tunda vanadel piltidel olevaid paiku ja tunnetada arengut, mida on läbi teinud väikesest kirikukülast linnaks kasvanud Keila.