Kiltsis tähistati raamatukogu 65. aastapäeva

25. septembril tähistas Kiltsi raamatukogu oma 65. juubelit. Pärastlõunal kogunes Kiltsi rahvamaja väikesesse saali nii palju külalisi, et kõigile istekohti ei jätkunudki. Kutsutute hulgas oli nii raamatukogu sagedasi külastajaid, kultuuritöötajaid kui ka valla esindajad.

Kui kutsutakse, siis tuleb tulla, ning kui on sünnipäev, tuuakse ka kingitusi. Nii tekitasid lilledega kohale tulnud õnnitlejad vanasse rahvamajja eriliselt piduliku meeleolu.

Sünnipäevapeo juhatas sisse raamatukogu süda ja peo tähtsaim tegelane raamatukoguhoidja Riina Tali.

Tervitanud kõiki kohaletulnuid, heitis ta põgusa pilgu aleviku ja raamatukogu ajalukku, mis lõppes positiivse tõdemusega, et olgugi rahvamaja vana ja väsinud, siis nii häid ruume nagu praegu, ei ole raamatukogul kunagi olnud. Riina Tali tänas ka kõiki abilisi, kes aastate jooksul raamatukogu on toetanud.

Abi on olnud mitmesugust: kes on toonud raamatukogule mööblit, kes aidanud üritusi korraldada või pannud käe külge remonti tehes. Mitmed abilised said nimepidi ette loetud, muuhulgas ka kõik läbi aegade Kiltsis tööl olnud raamatukoguhoidjad.

Pärast minevikumeenutust sai sõna killuke tulevikku ehk õhtu noorim külaline Kiltsi lasteaia õpilane Lisette, kes õrna ja selge häälega luges ühe raamatuteemalise luuletuse. Tema järel seadsid end lavale ritta laulunaised ning päästsid hääle valla lasteaiaõpetaja Merike Hövelsoni akordionimängu saatel. Laul kõlas hingest ja mitmehäälselt.

Lisaks laulule jagus memmedel hulgaliselt tänusõnu Riinale, kes neid külmadel õhtutel, kui rahvamajas harjutamas on käidud, tihtilugu tee ja küpsistega on kostitanud, kui nad raamatukokku külma eest pakku on läinud.

Et laulunaised ka ise suureks rõõmupõhjuseks on, sai enam kui selgeks järgmise esineja etteastest, mida sisse juhatades märkis Riina, et Kiltsis ja selle ümbruses on läbi aegade elanud mitmed Eesti kultuurilukku jälje jätnud inimesed, kelle hulgas on ka palju luuletajaid. Raske on muidugi vaadata mööda tõigast, et just Väike- Maarja vallas said tõuke kirjanikuteele astumiseks nii Juhan Liiv kui Anton Hansen Tammsaare, kuid sõnaseadjaid on tegelikult meie ümber rohkem, kui arvata oskaksime, märkis Riina. Üks selliseid suleseppi on Kiltsi mees Johannes Ehastu, kes tema enda sõnul ei kirjutavat õiget luulet, vaid midagi sellelaadset.

Temaga tuleb ilmselt nõustuda, sest Johannese kenasti rittaseatud ristriimis mõtteread olid oma elutruuduses üpris lüürikakauged, meenutades juhuslikult riimuvat ajalootundi. Selline proosalik sõnajärg ei lasknud riimi sugugi oodata ning ikka ja jälle pani imestama, kuidas nii pikka ja põnevasse lukku nii palju samakõlasid on õnnestunud pikkida. Riimid olid leidlikud ja luuletuse kohta üsna ebatavalised. (näiteks litsents ja konkurents) Johannes Ehastu kandis meid oma lugudes läbi Kiltsi elu rõõmude ja murede ning kiitis läbi mitme loo Kiltsi laulunaiste soojustandvat energiat, nimetades neid suisa Kiltsi fi rmamärgiks.

Puudutamata ei jäänud ka reklaamikampaaniat tegevad poliitikud ning rahvamaja ebakindel tulevik. Osa ettekandest oli ka suunatud otse vallajuhtidele endile ning pärast lugulaulu sõna saanud vallavanem Indrek Kesküla võttis tema aeda visatud palli kenasti vastu, põrgatas seda ja viskas uuesti tagasi, tunnustades aktiivsust, millega Kiltsi inimesed enda ja oma asjade eest seisavad.

Vallavanema järel kõlasid mitmed ilusad õnnitlussõnad, kus suisa kahel korral võrreldi Kiltsi raamatukogu soojustandva küünlaga. Kingiti nii lille- kui kommisülemeid, kaarte, küünlaid ja isegi üks vaip, mis ka kohe lastetoas oma koha leidis.

Põrandakatte kingiks kaasa toonud Siret Stoltsen märkis, et MTÜ Meie Kiltsi ja raamatukogu koostöö on nii tihe ja üksteisega ollakse nii kokku kasvanud, et mõnikord on lausa raske vahet teha, kes täpselt millist üritust korraldab. „Sõnad on siin liigsed," lõpetas Stoltsen oma tervituse sooja käepigistusega.

Selles lühikeses soovis oli koos nii palju emotsioone ja aimatavaid mõtteid, mida kõik need mõistavad, kes on raskuste kiuste oma asja ajanud ning ikka ja jälle toetavat küünarnukitunnet kogenud. Sõnadetagi oli selge, et teineteiseta oleks nii rahvamaja kui raamatukogu elu märksa raskem.

Imeilusti kõlas ka Väike-Maarja valla raamatukogu direktori Irma Raatma õnnitlussoov 35 aasta puhul, mis Kiltsi raamatukogu 100 aasta juubelist lahutab ning lootusrikas soov seda ümmargust juubelit kunagi ka külastada.

Pärast ametliku osa lõppu olid külalised oodatud üles raamatukogu ruumidesse kohvilaua ümber vestlema ja ülesseatud fotonäitust vaatama, mis heitis pilgu raamatukogu möödunud aegade tegemistesse.

On südantsoojendav, kui rahvamajja tuleb kokku nii lapsi, noori, täiskasvanuid ja austusväärseid hallpäid. See annab lootust, et Kiltsis elu ikka püsib ja tulevik on lootusrikas.

Õhtu jooksul kinnitasid mitmed huuled üht ja sama sõnumit: „Raamatukogu on Kiltsi inimestele vaja." Juubeliaasta toob ikka paremad minevikumälestused ja optimistliku meele tuleviku suhtes.

Loodetavasti on 5 aasta pärast, kui peetakse raamatukogu 70. juubelit, külalisi umbes sama palju kui raamatukogul aastaid ning olemas ka ruum, kus nii suurt hulka õnnitlejaid vastu võtta. Eks juubeli puhul soovitakse ikka parimat.