Kingi oma lapsele kained jõulud!

Meie põhjanaabrid soomlased on suure hulga mittetulundusühingu­te ja ka meedia väljaannete koostöös juba 14 aastat edas­tanud ühiskonnale sõnumit „Kingi oma lapsele kained jõulud!". Olen seda regulaar­set kampaaniat juba mitmed aastad jälginud ja mõelnud, et kuidas selline sõnum pan­na kajama ka meie maal.

Jagasin seda ideed ühes vestlusringis Võhma kooli õppealajuhatajale Luule Tiir­maale ja abilinnapeale Aare Järvikule ning nemad haa­rasid sellest kohe kinni. Tuli idee teha väiksed kaardid ja jagada neid siis 10. detsemb­ril toimuval jõululaadal, nii et iga ostu ostja saaks selle kaar­dikese koju kaasa. Rõõm oli näha, et ka laada korraldaja Peter Wüthrich tuli mõttega aktiivselt kaasa. Tore linn see Võhma.

Jõulud on esmajoones ikka laste püha. Jõuluootus on lapse jaoks midagi suisa sõnulseletamatut. Loetakse päevi, avatakse advendika­lendri aknaid. Igal hommikul jooksuga kõigepealt päkapi­kule pandud sussi uudistama. Need on lapse loomulikud rõõmud detsembrikuus.

Osadele täiskasvanutest on igasugused pühad ja va­bad päevad põhjuseks lihtsalt pidu pidada. Pidu on aga pea üks-ühele seostatud alkoholi tarvitamisega. Kui teha kü­sitlus ja uurida, mis seostub inimeste jaoks fraasiga „pidu panema", mis võiks ilmneda?

Ja nii need kaks maail­ma põrkuvad. Väikese lapse soov tunda puhast ja süütut rõõmu ning täiskasvanu tahe lõõgastuda oma tüütust ja ehk isegi ebameeldivast argi­päevast meelte muundamise teel. Laps ei vaja rõõmuks midagi muud, kui et talle naerul näoga otsa vaadataks, temaga mängitaks, suhel­daks. Täiskasvanu igatseb pi­dupäeval aga mingil tasemel „mujale minekut", seda ju alkoholi teel meelte muun­damine tegelikult on. Kuid niimoodi eemaldubki suur inimene väikesest.

Jah, veidi purjakil ja eba­selgelt rääkiv onu paistab ju alguses lapsele naljakaski. Sageli näitab sellises olekus piduline ehk suuremat tähe­lepanugi väikeste vastu. Ki­pub nendega mängima, lali­sedes sarnaselt väiksematele nende seast. Kuid kuskilt tu­levad sisse need sõnad, mida lapsed kuulma ei peaks, väljendusviisid, mis peak­sidki lapses arusaamatust ja kummastust tekitama kuni ühel hetkel juhtumisteni, mis toovad pühaderõõmuse lapse hinge korraga hirmu ja ehmatuse, mida seal kind­lasti olema ei peaks.

Aga laps harjub, üsna kiiresti. Peagi kujutab ta ette, et nii peabki järelikult olema. Kas see on üks viis, kuidas kasvab üles järgmine generatsioon, kes ei suuda pidutsemist ja alkoholi tar­vitamist lahus näha? Need on asjad, millega ükski laps ei tohiks harjuda. WHO Eu­roopa Alkoholiharta tõdeb, et iga laps omab õigust kas­vada üles keskkonnas, mis on alkoholi tarvitamisega seotud kahjust vaba. See on lapse õigus!

Jah, muidugi, üksik vei­niklaas näiteks ei muuda ju pühadeõhtut veel ine­tuks ja lapsele hirmutavaks. Loomulikult. Kuid kui me püüaksime vaadata lapsesil­made läbi, siis tõenäoliselt siiski kaugelt liiga paljud sellised perekondlikud peod siiski muutuvad sellisteks, mida ehk alguses keegi ei plaanigi. Kuidas oleks, kui teeksime otsuse ja peaksi­me perekondlikke pidusid ja pühi alkoholivabalt. Miks olekski vaja koos oma laste ja perekonnaga olles oma meeli muundada? Mõistan, traditsioon selline. Kuid me oleme ju ka võimelised posi­tiivseid muudatusi tegema, uusi traditsioone looma.

Häid jõule kõigile!