Kirepi raamatukogu juhataja: "Lugejat vägisi ei kasvata."
Valentine on tavaliselt raamatukogus platsis ammu enne avamisaega: koristab ja teeb päevaks ettevalmistusi. Kell 11 avab raamatukogu ametlikult uksed. Aga ikka juhtub, et juba enne avamist põikab keegi läbi - raamatuid tagastama, uut lugemisvara võtma või arvutis nokitsema. Ära igatahes ei aeta.
Valentine on raamatukogutööl olnud juba üle 40 aasta. Õppis küll õpetajaks ja oli selles oma unistuste ametis mõned aastad, aga pidi siis tulema koju Võrumaale ema juurde. Nii sattus ta Palometsa raamatukokku, arvates, et ajutiselt, paariks aastaks.
„Esialgu tundsin laste kisast-kärast väga puudust, raamatukogus on ju nii vaikne. Eriti kurb oli 1. septembril.
Ei jäänudki muud üle, kui võtsin siis raamatukoti ja seadsin sammud Sammuka kooli," meenutab Valentine Mägi ja lisab eluterve muigega: „Inimene harjub. Nüüdseks olen oma suhtlemise tagasihoidlikuks surunud. Eks ma järgmises elus valin mõne teise ameti."
Palometsa raamatukogu jäi ühel hetkel n-ö väga nurga taha, omaette ja toodi Kosele, esialgu ühe kortermaja keldrisse. Seal käis Valentine sõnul ühe pühapäeva jooksul rohkem lugejaid kui Palometsas kogu nädala vältel kokku. Läksid mõned aastad ja vallavalitsus otsustas raamatukogu keldrist korterisse kolida. „Sain ma ka põranda alt välja," ütleb Valentine naerdes.
Praegu hubastes remonditud ruumides tegutsev Kirepi raamatukogu on avatud neli päeva nädalas. Lugejaid on raamatukogul 460 ringis, neist aktiivseid umbes 300.
Suurem osa lugejaid on täiskasvanud, aga käib ka lapsi. Neile on sisse seatud oma nurk, kus saab muu hulgas lauamänge mängida. Ühte lasteseltskonda, kes halva ilma korral õuemängud katkestab ja raamatukokku tuleb, kutsub Valentine hellitavalt isegi vihmase ilma lasteks.
Igal raamatul lugeja
Raamatukogus käijate spekter on lai: mõni tahab arutleda kõige üle alates ilmast, teine ei poeta sõnagi; mõni tahab ise riiulite vahel askeldada, teine tuleb valmis nimekirjaga ja raamatukoguhoidjal jääb vaid üle soovitud raamatud välja otsida.
„Mul on üks lugeja, kes võtab tooli, sätib end uudiskirjanduse riiuli ette ja tutvub seal omaette pool tundi," toob Valentine Mägi näite.
Millised raamatud pakuvad Kirepi raamatukogu lugejatele huvi? Raamatukoguhoidja ütleb, et iga raamatu jaoks on tegelikult lugeja. „Populaarsed on olnud reisiraamatud „Minu...". Pisut on huvi nende vastu viimasel ajal küll jahtunud.
Minuvanused daamid küsivad [Erik] Tohvrit. Mõni loeb ainult kriminulle. Ikka küsitakse raamatuid metsavendlusest.
Omad lugejad on hingeabiraamatutel. Mehi huvitab ka sõjakirjandus," teeb Valentine Mägi lühikokkuvõtte.
On raske uskuda, et raamatute keskel olija ise ei loe. Nii ongi, Valentine ei pea end raamatuneelajaks, aga peab lugemisest lugu. „Praegu loen Õnnepalu „Mandalat". Ta ei otsi tegevust, sündmustikku, vaid kirjutab oma mõtteid ja see mulle meeldib. Vahepeal tahan tõesti lugeda ka ajaviiteromaani, kus on suur armastus, kokkusaamine ja lahkuminek, aga üldiselt meeldib mulle kirjaniku mõtetega kaasa mõelda," avab Valentine Mägi oma eelistusi.
Elamuse pakkus talle ka Hedvig Hansoni oma vanaemast kirjutatud raamat „Jutustamata lugu". „Muidu ma elulooraamatuid ei loe, aga seda lugesin mõnuga. Kui hästi võib kirjutada!" lausub Valentine.
Eesti autorite looming peab raamatukogus olema, sellest juhindus Valentine Mägi juba enne, kui kultuuriminister Rein Lang ajakirjanduses eesti kirjanduse osakaalu üle raamatukogudes poleemika tekitas. „ „Barbara Cartlandi meil suurt ei küsitudki. Oli hoopis nii, et kui jutt meediasse jõudis, siis tuldi küsima: anna mulle ka seda Cartlandi. Ma siis tellisin..." kirjeldab ta. „Selliste raamatutega on küll nii, et paar-kolm loed, rohkem ei taha."
Edetabelite tuules
Cartland oli väga viljakas kirjanik, nagu mõnigi teinegi nn naistekate autor. Siin ongi põhjendus, miks ta edetabelite tipus troonib.
„Mõnda autorit tõlgitakse riiulite kaupa. Kroonikat ilmub ka üle 50 numbri aastas ja kui ükski lugeja loeb kõik läbi, siis tõuseb ajakiri edetabelis juba kõrgele," vaagib Valentine.
Kirepi raamatukokku on tellitud ka Sirp, Looming ja Vikerkaar. Kahel viimasel oli pikka aega oma lugeja, aga nüüd on ta manala teedel.
Ajalehe Sirp tellis Valentine Mägi tõesti Rein Langi teematõstatuse pärast. Ühele endisele õpetajale surub ta seda ikka kaasa. Kokkuvõttes jääb aga küsimus, kas raha peab niimoodi kusagil lauanurgal seisma. „Ma ei pea seda päris õigeks. Lugejat vägisi ei kasvata. Lugeja kasvab ise koos lugemisega," mõtiskleb Valentine.
Rahakoti paksusega on Kirepi raamatukogu juhataja rahul. Vald eraldas eelmisel aastal raamatute ostuks 4280 ja riik 1660 eurot. Sellega tuleb toime. „Raamatuid ilmub palju, aga mõnikord tekib uudiskirjanduse nimekirja vaadates isegi tunne: ei tea, mida ma siit tellin," ütleb Valentine Mägi.
Kogemused on valikute tegemisel siiski abiks. Tõlkijast ja kirjastusestki oleneb päris palju. „Vaatas mulle ühest raamatust vastu sõna „aulasud". Mõtlesin tükk aega, mis need aulasud on. Mõeldud oli aupauke," toob Valentine näite.
Kirepi raamatukogus pole ka ruumiga laiutada. Et värskem kirjandus koha leiaks, tuleb aeg-ajalt tolmuma jäänud raamatuid maha kanda. Kui mõnd küsitud raamatut aga oma riiulist ei leia, aitavad naaberraamatukogud.
Tihtipeale sõidab Haan ja ja Kose vahel kurseerivas bussis ka raamatupakk ja raamatukoguhoidja ootab bussipeatuses kokkulepitud saadetist. Ning ühe ootel raamatusõbra lugemislaud saab taas lisa.
