Alati jääb meie kahe kirja vahelisse aega palju erinevaid tähtpäevi ja sündmusi. Nii on seekordki elul meie ümber pakkuda ainest aruteluks ja mõttevahetuseks kuhjaga. Aga ühtlasi saabub järjest rohkem ka sellist teavet, mis tundub kuidagi ebamäärane ja millest on raske aru saada. Seepärast on minu kiri täna rohkem isiklikum kui kunagi varem. Loodan, et see ei häiri sind! Inimesed on küll välimuse poolest erinevad, aga sisemuses on meis kõigis peidus palju sarnast. Usun, et tunded ja mõtted, mida on toonud kaasa tänavune hingedeaeg, ei ole sullegi võõrad, armas sõber. Ja ma lihtsalt pean neid jagama... Asjata ei öelda, et jagatud mure on pea olematu ja jagatud rõõm on mõõtmatu!

Sain sõbrannalt sünnipäevaks tervituse, mis lõppes sõnadega - parimaid aegu ootama jäädes! Mõtlesin lugedes, et minu jaoks ongi parim aeg antud hetk, kus tulevikku ei tea ja olevik on just parasjagu selline nagu ta on. Aga aeg teeb tihtipeale oma tööd armutult ja lööb jalad alt hetkel, kus sa seda kõige vähem oodata osakad. Võib-olla ehk oskadki mingil määral, aga ehk ei taha...

Koos hingedeaja algusega tuli minu ema lahkumine igavikku. Pole valusamat hetke ... Üks kindel kants ja kalju oma järeltulijate jaoks murenes. Kui kõige vanem suguvõsa ringist lahkub, siis tõmbub teiste jaoks see ring kuidagi kitsamaks. Sümboolselt läheb "teatepulk" üle vanuseliselt järgmise(-te)le.

Tunnen, kuidas ma ei ole veel küps ja valmis pakkuma samasugust kindlust meie noorematele, sest taban end ikka ja jälle mõttelt, et vaja oleks helistada, vaja oleks nõu pidada... Mitte, et meil oleks jäänud emaga rääkimata tarvilikud jutud või ütlemata vajalikud sõnad...

Alateadvus kordab millegipärast koguaeg Manivald Kesamaa luuleridu: "Su luitund põll. Su kitsavõitu seelik ja köögis üle juuste seotud rätt. . Sa olid lõbus, tihti ülemeelik - ei tundnudki kui õlul elu rasket kätt." Ema kirjutas sageli meile saadetud pühade kaartidele: "Rikas, kel on palju. Rikkam, kes vähe vajab. Kõige rikkam, kes palju annab!" Selline oligi tema elu...

Nüüd, oma suguvõsa vanima liikmena, mõtlen palju tihedamini sellele, kuidas ja mida anda. Südamest andmist, nii et see ei oleks pelgalt kohusetäitmine või uhkeldamine, tuleb arvatavasti terve elu õppida. Ja ka õpetada. Nooruses tundub kõigeks selleks lõputult aega jaguvat. Ühtäkki adud, et seda aega ei pruugigi enam eriti palju alles jäänud olla... Nii ütleb Pühakiri: "Meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat ja kui keegi on tugev, siis kaheksakümmend aastat ..." (Ps.90; 109 kord rõõmupisarate saatel) Kui oled püüdnud midagi õpetada, midagi edasi anda, ega jää viljadki nägemata. Ja siis pole mõtet oma rõõmupisaraidki varjata.

Isadepäeval läks igatahes meie pere vanaisa silm "kahtlaselt särama", kui väike käsi ulatas kingituseks enda tehtud auto. Nii lihtne - ümar puupulgake autokereks ja sama pulgakese otsast lõigatud kettad ratasteks all. Suure hoole ja armastusega valmistatud!

Kuhu mujale olekski see pisikeste kätega tehtud lelu oma koha pidanud leidma, kui elutoa raamaturiiuli äärele, et kõik näeksid vanaisa "kõige tähtsamat" isadepäeva kingitust. Tänud Taevaisale selle eest, et neid väikeseid rõõmuvalmistajaid meile jagub!

Kuigi minu kiri saab seekord nukravõitu, ei tähenda see, et elu ei ole elamist väärt! Igas päevas on olemas päikesekiir meie kõigi jaoks, seda nii isiklikus plaanis kui kogukondlikus elus. Armas sõber! Peagi saab mööda aasta pimedaim aeg. Surnutemälestamispüha lõpetab kirikuaasta. Veel veidi põlevad küünlad nende mälestuseks, keda meie hulgas enam ei ole. Ja siis süütame advendituled. Iga pühapäevaga ikka rohkem ja ikka eredamalt, et koos jõuludega võtta vastu Valgus, tähistada Jumalapoja, Jeesus Kristuse, sündi!

Kes oskakski ette ennustada, milline saab olema sel aastal jõuluaja ilm, kas lumest valge või vihmane ja pime?! Aga küllap oleneb kõigi jaoks jõuluaja rõõmu suurus sellest, kas oleme lubanud Jõululapse oma südamesse elama või ei... Ja siis ehk veidike sellestki, kelle jaoks oleme meie ise, sel aasta ilusamal ajal, olemas...