Kiri sõbrale
Aga ütlus, et head asjad tulevad nende juurde, kes neid oodata suudavad, tundub praeguseks päris kohane olevat. Juba ongi käes advendiaeg ja see tähendab päevhaaval üha suurema valguse poole astumist. Igatahes ei ole jõulud enam kaugel! Võtad sa seda siis nii, et koos pööripäeva saabumisega saab valgus jälle pimedusest võitu või tähistad sa Jumalapoja sündi, kes on maailmale tõeliseks valguseks – igatahes on rõõmustamiseks põhjust küllaga. Kui aga sügismasendus ei taha ikka kuidagi üle minna, siis soovitan sulle iseenda peal äraproovitud retsepti. Alusta juba praegu oma kodu jõulueelset korrastamist! Iga päev natuke – mõni kapp või sahtel korda, mõni hoiuruum üle vaadata, seinad ja laed puhtaks jne – kuni avastad, et ongi käes aeg esimesed jõulutuled õue üles riputada ja advendiküünlad akendele panna. Ja usu mind, mis kord on põhjalikult ja südamega ära tehtud, ei see vaja vahetult enne pühi enam suurt ettevõtmist. Ja nii põnev on siis igaks järgnevaks nädalavahetuseks uusi jõulukaunistusi juurde lisada, sest kokku on ju neli advendipühapäeva enne jõulupühi. Saad perele üllatusi pakkuda ja endalegi. Ära karda, et midagi saab liiast ja ära pane tähele, kui mõni pereliige küsib, et kas sel tuuseldamisel mõtet ka on. Ikka on! Sa ei pea ju vahetult enne pühi ennast väsinuks rabelema. Kõik mis võimalik, tuleb aegsasti ära teha. Siis pole jõuluõhtul kirikust tulles vaja karta, et silmad ei märka kaunist jõuluilu, mis igast õuest, igast aknast vastu särab. Loodetavasti kingib Taevaisa sel õhtul pehmet ja laia lumesadu, nii nagu palju kordi enne. Ja mis on veel kaunim ja hinge soojendavam, kui hetked surnuaial, sadade helklevate küünlatulede keskel lahkunuile mõeldes... Anna andeks! Muutusin juba ette nostalgiliseks. Tegelikult tahtsin selle eelneva jutuga öelda, et neid “rõõmunupukesi” meie sees ja meie ümber tasub otsida ja leida! Oled ehk selle väitega nõuski, et maailma muutumine algab meist endist?
Kui veel jõulude juurde tagasi tulla, siis on palju inimesi, kes ütlevad, et sügispimeduse elaks veel kuidagi üle, aga jõuluaeg on kõige raskem, nõmedam, kurvem ja mis kõik veel. Mäletan, kuidas mõnda aega tagasi, sinu juubelil olles, võttis üks kauge üksik meessugulane selle teema üles. Märgade silmadega, ikka tihedamini sinu terviseks pitsi tõstes, püüdis ta meile selgeks teha, et perekonnast ilma jäänuna, ei ole siin elus mõtet millelgi, ammugi mitte jõuludel. Et oled kui üksik mahajäätud hunt, samas kui teised on rõõmsad. Me püüdsime sellest jututeemast kuidagi kõrvale hoida. Teadsime ju kõik, et alkohol oli ta perekonna lagunemise põhjuseks ja vaatamata paljude inimeste abipakkumistele, ei olnud ta suutnud viinale kunagi jäädavalt selga pöörata. Kui ta siis tol hetkel kaasa haletsejaid ei leidnud, purskas ta nutma ja käratas vihaselt – kus on mu kodu! Ja siis ütles su vanamemm sõnad, mis meest küll ainult hetkeks vaigistasid, aga mis meid kõiki teisi sügavalt mõtlema panid, sest neis oli nii suur elutõde sees. “Inimene elab oma elupäevade lõpulgi just sellises hoones, kui tugevale vundamendile ta on tahtnud ja osanud selle ehitada.” Otse loomulikult mõistsime me, et juttu ei tule tema kodust, vaid inimestevahelistest
suhetest. Ma ju tean sinu vanamemme elu peast, sest ta on mulle kordi ja kordi rääkinud, kuidas ta oma nelja lapse isa raske haiguse järel mattis, kuidas on kaks lastki maamulda sängitanud ja kui keerulisi aegu on üle elatud. Ja ometi ei ole temas kibeduse varjugi. Ei ole ma teda kuulnud valitsust kirumas ega tänapäeva hukkaläinud nooruse üle kurtmas. Alati on tal igaühe jaoks hea sõna varuks ja tänusõnad suus – et kõik on ju hästi, kuigi oleks võinud ka halvemini olla. Nii ta jutustas seal sünnipäevalauas veel kord, et oma pika eluea jooksul ei ole ta pidanud ühtegi jõuluõhtut üksi veetma. Ikka on mõni laps või lapselaps tulnud, keegi kodukoguduse inimestest läbi astunud. Tema kaasaegsed – sõbrad ja koolikaaslased, on läinud igavikuteele, aga koguduse nooremad liikmed ei unusta teda külastamast. Ja kui ongi sellist aega, mil tuleb üksi olla ja endaga hakkama saada, siis teab ta päris kindlalt, et Jumal on igal hetkel kõrval. Ta ütles naerusuiselt, et võtab ühte kätte toeks oma kepi ja ulatab teise käe kniksu tehes Jeesusele ning seab sammud kuhu vaja. Nii armas oli see tema nali! Tuli tahtmine ennastki vanaduses sellisena näha. Aga praegu, mu armas sõber, tunnen südamest head meelt, et teie rikka hingeeluga 88-aastane memmeke on endiselt omade keskel uusi jõule ootamas. Tema on olnud üks nendest inimestest, kelle läbi on minulegi selgeks saanud, et kodu ei ole ainult katus pea kohal, vaid kodu on inimesed selle katuse all.
Olen sinu memme jagatud tarkust püüdnud edasi jagada. Ma olen sulle ka varem kirjutanud, kuidas kohtan oma koguduses, Alfa kursusel tööd tehes, väga palju erinevate elusaatustega inimesi. Teine kord läheb süda haledaks, teine kord läheb süda täis. Muidugi küsid sa nüüd - miks nii? Tunnen südames valu, kui inimene on tõesti mõne temast mitte oleneva põhjuse järel jäänud kõigest ilma. Näiteks raske haiguse tõttu on perekond ta hüljanud või keegi, kes on tulekahjus paljaks põlenund ja viibib ajutises varjupaigas. Raevutsema ajab aga see, kui inimene on ise oma hukka läinud elus süüdi, aga ta ei püüagi väljapääsu leida, vaid otsib kaaslastes vigu ja mis veel hullem, laob süükoorma teiste õlgadele. Siiski on mul veel enam kahju inimestest, kes küll istuvad ühes ruumis nende niinimetatud “elu hammasrataste” vahele jäänutega, kuid kes ülbe uhkusega toonitavad igal võimalikul hetkel, et nii kaugele ei lange nemad küll iialgi. “Annaks Jumal!” ütlen ma siis ja mõtlen, et millegi pärast on nii raske oma ninaotsakesest kaugemale näha. Ei või iial teada, kus või millal ja millised saatusenooled meid endid tabada võivad!
Just praegu, kui püüan pähe tulevaid mõtteid kuidagi koondama hakata, et selleks korraks lõpetada, hakkas vaikselt lund sadama. Nii hea on unistada, et kõik, kes neid langevaid helbeid vaatavad, on omavahel kuidagi seotud. Ja küllap me olemegi ning mitte ainult läbi langeva lume. Meid seob üks ühine valguse ootus. Meie ümber ja meie sees... Ja kui sa tead mõnda inimest enda lähedal, kes vajaks abi, et oma kord purunenud suhteid taastama hakata...siis on alustuseks suur abi sellestki, kui ulatad talle margistatud ümbriku koos jõulukaardiga ja lased tal enda käega sinna peale kirjutada selle inimese nime ja aadressi, kes on kaugel, aga siiski koguaeg tal südames olnud... Mina igatahes teen seda – lootuses, et maailma muutumine algab meist endist!
Kaunist ja imede rohket jõuluaega sulle, armas sõber!
