Meie esimene peatuspaik oli Viidumäel, kus uudistasime külastuskeskuses olevaid näitusi. Eks igaüks kujutas mõttes ette ka seda aega möödunud sajandi esimesel poolel, kui seal tegutses Audaku leprosoorium ja püüti piiri panna koledale nakkushaigusele - leeprale.

Rauna vaatlustornis ronisid julgemad kõige kõrgemale platoole ja jutustasid pärast kõrgusekartjatelegi, kui kaugele sealt näha oli.

Lümanda Söögimaja juures kohtusime lahke giidi Urve Vakkeriga, kes oli väga hea meelega nõus meile oma koduvalda tutvustama. Aga enne veel lubas söögimaja perenaine Juta Pae meid oma tuntud söögikohta seest ja väljast uudistama, tänu temale saime sisse ka Lümanda kirikusse. Loomulikult saatsid silmaga nähtavat asjakohased jutud.

Edasi tegime tiiru kuulsas Leedri külas ja siis võtsime suuna Mõisakülla, kus saime giidilt põhjaliku ülevaate lubja põletamisest ja tõrva tootmisest.

Ei saanud raamatusõbrad mööda kihutada ka Kuusnõmme külas asuvast Aadu Hindi lapsepõlvekodust. Kopli talu õue peal sai igal juhul ära käidud.

Aga juba lähenes lõunapausi aeg. Piknik oli meil plaanis maha pidada Kuusnõmme poolsaare tipus. Kõhud täis, uurisime veidi ka ümbrust. Kes jalutas kohani, kust läbi vee saab Vilsandi saarele kõndida, kes ronis vaatlustorni ja püüdis seda teekonda kõrgustest paika panna. Giidil oli kaasas kotitäis materjali Lümanda valla kohta - oli paras aeg ka nendele kaustadele pilk peale heita.

Peale einestamist võtsime vaatluse alla kõige läänepoolsemad külad ja sadamad. Sõitsime läbi Atla küla, kus on väga ilus ja omapärane bussipeatus. Sadamas võttis meid vastu „aurav" vesi - meri oleks nagu põlenud.

Roopa lahe ääres asub suur puidust mälestusrist kõigile mereõnnetustes hukkunuile. Karala külast olime palju kuulnud, nüüd oli võimalus seda ka oma silmaga näha. Päikesekollane seltsimaja ja hirmilusad kiviaiad olid vast need, mis enim meelde jäid.

Pilguse mõisa hoovi ja hooned üle vaadanud, sõitsime edasi Kipi külla. Seal on sündinud ja elanud August Mälk. Koha praegune perenaine Kaja Tampere ei olnudki värava taha ilmunud bussist väga ehmunud, lubas reisiseltskonnal lahkesti hoovis ringi vaadata ning rääkis meile lähemalt oma vanaonust ja sellest kohast.

Kipil tänasime meie suurepärast giidi Urve Vakkerit, kes tagasi koju sõitis. Meie võtsime suuna Taritusse, seal ootas meid juba raamatukogujuhataja, kel nimeks samuti Urve Vakker. Ilusa ja suure endise koolimaja juures saime Urvelt ülevaate maja ajaloost, praegu tegutsevad majas rahvamaja ja raamatukogu. Lahke perenaisena näitas ta meile maja ka seestpoolt ja lisaks jutustas selle maja vaimust, endisest kooliõpetajast, kes õuest vaadates end aknal pidi näitama. No mõned meist teda nägid ka.

Kuna aeg oli juba sügavas pärastlõunas, oligi see meie ekskursiooni viimane peatuspaik. Ees ootas kodutee.

Oli tore ja huvitav päev. Ilus ilm, õiteehtes loodus ja need lääneranniku külade lõputud kiviaiad... Ja hea tujuga reisiseltskond aitab alati päeva õnnestumisele kaasa, suured tänud osalejatele!