Kodanikupäeva tähistamisest Väike-Maarja Gümnaasiumis
Kodanikupäeval kohtusid meie kooli üheksandikud ja gümnaasium Riigikogu saadiku, Rannar Vassiljeviga, kes selgitas demokraatia erinevaid vorme, valimissüsteemi ning ühtlasi pani noori kaasa mõtlema ja rääkima, mida saaksid noored ise ära teha, et meie riik jääks püsima ning elu muutuks siin stabiilsemaks ja ka paremaks kõigile.
9. klassid ja gümnaasium kirjutasid essee. Valida oli viie teema vahel: „Kodanikust algab riik"; „Mina kui osake ühiskonnast"; „Eesti riik on meie endi, kodanike, nägu"; „Kodanikualgatuse osatähtsus minu kodukohas"; „Riigi teenimine - kas iga noore kodaniku kohus?" Järgnevalt mõned katked õpilaste esseedest.
Romet Prants (9.a): „Minu essee teemaks on „Kodanikualgatuse osatähtsus minu kodukohas". Selle teema juurde viis mind just minu küla ning kodukoha tegusate inimeste toimetamised. Minu kodukohas on palju erinevate huvidega inimesi, kes kõik ajavad oma rida. Ei saa mainimata jätta, et üks neist inimestest on minu isa. 7 aastat tagasi valiti ta Eipri külavanemaks. Külavanemate kohustuste hulka kuulub vägagi palju asju: projektide kirjutamine, külaelu arendamine ja palju muud. Tal ei jäänudki muud üle kui pühenduda asjale ning hakata tegutsema. Meie valdustes on üks maalapp, mille muutsime projektirahade abil nn külaplatsiks, kus lapsed saaksid oma vaba aega veeta, palli mängida. Iga suvi toimub seal platsil küla jaanituli. Kui me räägime projektirahadest, siis selle taga on meeletu töö, magamata ööd ja muretsemine. See pole nii lihtne nagu paistab. Ma ei taha ainult oma isaga eputada, seetõttu räägin ka teistest tegusatest inimestest. Paar aastat tagasi hakkas osa külaelanikest ajama asju, et saada omaenda külakeskus. Käidi vallas, kirjutati projekte jne. Tänaseks on saadud see hoone püsti ning toimima. Korraldatakse koosviibimisi, kus arutatakse, kuidas anda asjadele viimast lihvi.
Ühisel meelel peetakse koos jõule, lastakse vastlaliugu, korraldatakse laatasid jms. Elanikud annetavad muidugi selleks ka raha, et saaks vajalikke asju osta: kiirkeetja, nõud jms. Korraldajad on rahul, külarahvas ise ka. 5 aastat tagasi hakati meie külas koristama ka teeääri, korraldama koristustalguid. Igal kevadel koguneb külarahvas, et koos midagi kasulikku ära teha. Külas peab olema inimesi, kes suudavad asju käsile võtta ning seda külas edasi viia. Õnneks saan öelda, et minu kodukohas ei tule sellistest inimestest puudust ning külaelu elavneb iga aastaga aina rohkem."
Rait Läänemets (9.a): „Mina isiklikult tahan väga minna aega teenima. Ka minu vennad tahtsid ise sõjaväkke minna ning nemad muutusid sõjaväes tohutult. Nad pole enam lapsikud ega laisad, kes nad enne olid, vaid muutusid tõsisteks töövõimelisteks meesteks. Arvan just seetõttu, et ajateenimine on ellujäämise õppimiseks just see õige koht. See on väga tähtis, kuna see on kogemus, mis mitte kunagi ei unune. Just tänu sõjaväele oskaksime me katastroofi dest elusana väljuda. Tänu ajateenistusele suudab mees pingelistes olukordades rahu säilitada. Tänu sõjaväele on Eesti mees tugev ja töökas. Päris kõik ajateenistusest viilijad vist ei mõista, et tegelikult on ajateenistus loodud vaid nende endi heaks."
Tair Stalberg (9.b): „Kui ei oleks minu kodukohas aktiviste, kes tegeleksid küla asjadega, siis oleks küla halvemas seisus kui praegu on. Näiteks praegu on Kiltsis MTÜ Meie Kiltsi, mis tegeleb aktiivselt Kiltsi elu arendamisega. Vallalt väga palju raha ei saada, annetajateks on oma Kiltsi rahvas. Tänu sellele korrastati hiljuti ka raamatukogu: värviti seinad, akendele pandi uued rulood ja tehti muid väiksemaid asju. Osteti ka uus arvuti raamatukogule, kuna vana oli juba väsinud. Korraldatakse ka küla jaanipäevi ja vastlaid. Raamatukogus käivad ka lapsed muinasjutte kuulamas, neile tehti ka eraldi tuba, kust leiab lasteraamatuid. Lisaks saab raamatukogus ka printida ja koopiad teha, samuti on seal internetipunkt. Avatakse ka jõulukohvik, korraldatakse jõulupidusid, kus on ka jõuluvana, et lastel rõõmsam oleks. Kevadel tehakse külas koristustalguid. Muidugi võiks valla panus olla suurem, aga eks kõigil on rasked ajad. Tänu küla inimeste annetustele on ära tehtud palju asju. Kui poleks selliseid aktiviste, oleks paljud asjad tegemata jäänud."
Mari-Ann Mägi (9.a): „Riik annab meile õiguse tasuta haridusele, liikumis- ja sõnavabaduse, isikupuutumatuse ja õiguse pöörduda märgikirjade ja avaldustega asjaomaste riigiasutuste poole. Seega oleks mõistlik ka meil, kodanikel, midagi vastu anda. Käime koolis, tööl, maksame makse, avaldame arvamust, täisealised kodanikud käivad valimas. (...) Kodanikud peavad hoolitsema oma riigi eest ning riik peab hoolitsema oma kodanike eest. See on ringlus."
Laura Kuusemets (9.a): „Et tagada riigi areng ja rahva parem elujärg, vajatakse aktiivseid kodanikke. Üks hea näide sellest, kuidas muuta rahva elu riigis paremaks on meie, eestlaste, koristustalgud „Teeme ära". See näitas, et iga kodanik (tegelikult iga inimene) saab riigi ja selle rahva jaoks midagi ära teha. (...) Iga kodanik peaks avaldama oma arvamust, mitte olema vait."
Hannamari Soidla (9.b): „ Minu arvates on inimlikkus ja kokku hoidmine kodaniku ühed tähtsamad omadused. Üksteist toetades ja abi osutades jõuame oma tegudega kaugele. Kui meis on piisavalt inimlikkust, jätame haritud ja kombeka rahva mulje. Millise mulje Eesti riik jätab ja kuidas me end siin tunda tahame, on ju kõik meie endi teha."
Ursula Tähiste (9.b): „Igaüks on mingi osake ühiskonnast ja saab natukenegi anda endast ja olla sellega ühiskonnale kasulik. Ka mina, kes ma olen sündinud siia riiki, olen osake siinsest ühiskonnast. Mind vajatakse siin."
Mariliis Kaskema (9.a): „Meie riigis saavad kodanikud hakata valima alates 18. eluaastast. Minu arvates võiks langetada seda vanusepiirangut. Mina olen 15-aastane ja ma sooviksin küll juba valida. Arvan, et minuvanustel noortel on juba välja kujunenud võime otsuseid teha. (...) Üks kreeklane ütles, et teie, eestlased, käite oma väikeste plakatitega ringi, aga meie paneme ikka autoreid põlema. Seda mõtet saab laiendada: meie, kodanikud, käimegi oma plakatitega rahumeelselt ringi, protestime pool tundi ja ongi asi läbi, keegi ei võida sellest. Meie, eestlased, peaksime oma arvamust rohkem avaldama, julgema riigikogulastele näidata, milline on Eesti rahvas, milleks me oleme suutelised, sest me oleme need inimesed, kes kujundavad oma riigi, oma riigi parlamendi ja ka valitsuse, nagu meie tahame. Me ei tohi lasta endale pähe istuda!"
Teele Viliberg (9.a): „Eelkõige saan ma anda oma panuse mind ümbritsevale ühiskonnale. See algab viisakast suhtumisest teiste vastu. Öeldakse ju, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Seetõttu austan kõiki inimesi enda ümber. Loodan, et kogu ühiskond muutub sallivamaks. Võib ju arvata, et nendest miljonitest ja miljarditest inimestest minupoolne tolerantne käitumine ei muuda midagi. Aga kui meid on veel selliseid, võib tulemus siiski olla märgatav."
Kaspar Bork (9.b): „Iga riik soovib saada endale kodanikke juurde. Ükski riik ei soovi, et andekad noored lähevad nende riigist mujale tööle. Riik jääb sellega ilma andekatest kodanikest, kes aitaks riigil saada paremaks ja edukamaks riigiks ja jõuda oma saavutustega järele teistele suurriikidele. Toomas Hendrik Ilves, meie riigi praegune president on öelnud, et olles siirad oma valus, tunnistades iga inimese tähtsust ja tähendust siin maal, mõistame me selgelt oma kohustust, erilist kohustust väikese riigi ja rahva kodanikena. See on kohustus hoolitseda, suhtuda oma ligimestesse ja kaaskodanikesse suurema sallivuse, tähelepanu ning austusega. Seega hea kodanik on see, kes täidab kodaniku kohustust."
Raiko Keinanen (9.b): „ Ühiskonnas on oluline, et kuigi me pole igapäevaselt ühtsed, peame me ühtseks saama kriisiolukordades. Piltlikult öeldes, ei pea me olema kogu aeg ühtsed nagu Balti kett, aga kui situatsioon seda nõuab, peame selleks olema võimelised."
Egert Kruberg (9.b): „Mida ma saaksin teha ühiskonna osana, et oma riigi heaolu parandada? Eriti suurt ma praegu teha ei saa, kuid ma saan püüelda selle poole, et täiskasvanuna midagi suurt korda saata. Selleks peab kindlasti hästi õppima, raamatuid ja ajalehti lugema, et oma silmaringi laiendada. Kindlasti peab olema sellele meelestatud. Kui sa suudad püstitatud ülesanded täita, siis oledki valmis seda täitma. Minu arvates on kõik inimesed ühiskonna osakesed ja koos moodustame ühtse rahva. Püüame ikka nii, et kõigil oleks koos hea, mugav ja turvaline elu. Soovin kõigile head elu ja et te ikka kõik jätaksite oma riigist ka välismaal olles parema mulje."
Kätlin Kaare (12.): „Noored kindlustavad selle, et Eesti riik oleks ikka jätkusuutlik. Igapäevaelus ei paista ehk see eriti välja. Siiski on kodumaal ka neid noori, kes hoolivad oma riigist ja muretsevad selle tuleviku pärast. On ju Eesti riigis loodud mitmeid noorteorganisatsioone, -kogusid, kus igal noorel on õigus avaldada arvamust ning kasvõi kaudselt osaleda sündmustes. (...) Arvan, et noorteorganisatsiooniga liitumine annab õpilasele palju erinevaid võimalusi oma silmaringi avardamiseks.
Seal kuulatakse erinevate inimeste arvamusi ning ei kritiseerita kellegi väljavaateid. Kui riigitasandil tekib küsimus, mis on seotud noortega, pöördutakse just noorteorganisatsioonide poole, et küsida nende arvamust, nõu. Kes siis veel seda paremini oskaks anda kui mitte noored ise. Paraku paljud väikemaarjalased isegi ei tea, et on olemas Väike-Maarja noortekogu."
Jörgen Kivila (11.): „Kes ma olen? Olen Eesti ühiskonna liige, kodanik, õpilane. Minu roll ühiskonnas on veel suhteliselt kesise tähtsusega, kuid see aina kasvab. Iga aastaga lisandub juurde kohustusi, olulisi otsuseid ja tegevusi, mida minult kui õpilaselt oodatakse. Mina jagaksingi ühiskonna kolmeks: õpilased - inimesed, kes alles õpivad; töötajad - inimesed, kes rakendavad õpitut praktikas ja täiendavad end regulaarselt ning pensionärid - vanemad inimesed, kes on oma töö ära teinud, aidanud sellega kaasa Eesti ühiskonna arengule ning naudivad nüüd väljateenitud puhkust. Mida saaksin teha, et ühiskonda parendada?
No ega eriti palju ma veel ei saagi. On muidugi elementaarsed asjad nagu minupoolne kuulekus, õpitase ja muu selline. Kuid need pigem aitavad mind ühiskonna silmis tõsta, esile tuua. Veel ei ole mulle kui mittetäiskasvanule kodanikule antud õigust hääletada, valida parlamendiliikmeid ega osaleda riigisisestel rahvaarutlustel. Küll on minu võimuses alati oma mõtteid jagada, kaasa rääkida, diskuteerida täiskasvanute maailmas. (...) "
Argo Metsaru (10.): „Et tagada ühiskonna heaolu, peaks iga kodanik lähtuma eetikanormidest. See tagaks inimliku keskkonna. Seega selleks, et muuta ühiskonda enda ümber meeldivaks, peaks igaüks alustama iseendast."
Kert Ojasaar (11.): „Tihti on meedia vahendusel juttu sellest, mida halba on noored kodanikud teinud ning seetõttu sildistataksegi kõiki noori kodanikke, ka neid, kes on seadusekuulekad ja abivalmid, halbadeks ja vastutustundetuteks.
Üldsus ise on sellise pildi neist maalinud. Tegelikult ei ole kõik noored ülbed ja südametunnistuseta. Olen isegi kuulnud, kuidas mõni noor on kiusanud, sõimanud just eakamaid inimesi otsese põhjuseta või siis lihtsalt sellepärast, et olla sõprade ees lahe. Mina pean selliseid tegusid häbiväärseteks, sest me kõik saame kunagi vanaks ja ma kahtlen sügavalt, et kas keegi meist endist tahaks saada sellise käitumise ohvriks. Selline käitumine pole muidugi suunatud mitte ainult vanurite poole. Sageli langevad selle ohvriks ka kiusajate enda eakaaslased, kes peavad taluma nii vaimset kui ka füüsilist ahistamist. Eestis on see viimastel aastatel kujunenud suureks ühiskondlikuks probleemiks.
Probleemiks, mida minu arvates ei võeta veel piisavalt tõsiselt. (...) Kui jätta kõrvale halvad asjad ning keskenduda positiivsele, siis võime olla oma riigi üle uhked. Eestis on väga palju ettevõtlikke ja usinaid inimesi. Tihti korraldatakse erinevaid üritusi, kursusi ja koolitusi inimeste arendamiseks.
Siinkohal võiks näiteks tuua kohe näiteks „Teeviit 2012", kuhu kogunesid inimesed, et otsida võimalusi tulevikuks ja enda harimiseks. Kui oskad otsida, leiad siit riigist väga palju häid ja erinevaid võimalusi.
Meie riik ei pruugi küll olla üks Euroopa juhtivatest majandusriikidest, ta ei pruugi olla kõige rikkamate riikide hulgas, meie, inimesed, ei pruugi olla alati rahul Eestis toimuvaga ning sooviksime läbi viia muudatusi, kuid siiski me võime olla õnnelikud - meil on oma riik ja meie riigil oleme olemas meie - kodanikud."
