Meie grupp sai kokku Olavi Petronega, kes on Euroopa Liidu juures Eesti esinduse põllumajandustalituse juhataja. Küsimusi ning vastuseid oli palju ja kuna enamus olid maaeluga seotud inimesed, siis oli diskusioon väga põnev.

Brüsseli linnas tehti meile bussiekskursioon, et teaksime kuhu minna ja mida vaadata. Ööbisime kesklinnas hotellis, mille akendest paistsid pilvelõhkujad, hotelli kõrval oli metroojaam ja selja taha jäi vanalinn oma ajalooliste kirikute, katedraalide, raekoja ja legendaarse pissiva poisiga. Parim oli see, et viimasel päeval oli sooja 22 kraadi ja see tundus tõelise naudinguna. Isegi kaupluste kirjud vaateaknad ei suutnud tekitada soovi loobuda päikesest. Ju on tegu põhjamaise igatsusega valguse ja sooja järele.

Kui eestlane on harjunud, et jõuame oma kalli kodumaa teise otsa mõne tunnise sõiduga, siis Euroopa keskosa on nii tihedasti asustatud, et Brüsselist mõne tunnise autosõidu kaugusele jäävad tegelikult Pariis, London, Luksemburg jne. Meie läksime ja tulime küll lennukiga, aga minust sai selle sõidu tulemusena tõeline Rail Balticu pooldaja. Päevaga jõuaks Euroopa keskele ja sealt juba Vahemere äärde. Maailm muutuks aina väiksemaks ja kättesaadavamaks.