Koer on nagu kartulikrõps: ühest ei piisa

 (2)
Koer on nagu kartulikrõps: ühest ei piisa
Konuvere kenneli perenaine Marja Männistö oma lemmikute haskide ja njuufadega Konuvere mõisa ees.Foto: Tiina Gill

Konuvere mõisa värava taha saabujast annab perenaisele esmalt märku kõva haukumine, mis õige pea asendub täieliku vaikusega. Külastaja ja neljajalgsed valvurid piidlevad üksteist läbi aia, kuni on luba sisse astuda. Nunnumeeter hüppab põhja, kui ülisõbralik haski paituse peale sulle ilmselgelt naeratab ja enam kui 60 kilo puhast sõbralikkust ehk ülisuur njuufa tervitusmusiks keelega üle näo tõmbab.

Aastal 2000 tõi Marja Männistö Ameerikast tiine Siberihaski, kes sünnitas neli kutsikat. Pesakonnas oli kolm emast ja üks isane. Kaks kutsikat said uue kodu Soomes ja Rootsis, kaks jättis perenaine endale. Samal aastal tõi ta Hispaaniast isase kutsika. Nii sai Konuvere kennel alguse.

Aga läheme ajas veel kaugemale. Esimese Newfoundlandi tõugu koera, kes on haskide kõrval Marja lemmikuks, sai ta 16­aastaselt. Sestpeale on selle suure ja sõbraliku tõu esindaja ikka ta kõrval olnud. Emane Mintu on praegu juba seitsmes. „Vähemalt üks njuufa peab alati olema,“ ütleb Marja oma eelistuste kohta. „Aga võimatu on pidada ühte looma. Algul võtad juurde teise, siis kolmanda,“ jätkas ta naeratades.

Seda täiendab nende kodulehel olev mõte: Siberi haski on nagu kartulikrõps: ühest ei ole kunagi küllalt. Konuvere kenneli kodulehte sirvides tuleb igast tekstist välja suur armastus siin peetavate tõugude vastu – haskisid ja njuufasid on iseloomustatud nii värvikalt ja südamlikult. Perenaine ütleb vabandavalt, et pole hulk aega kodulehte värskendanud, aga siinkirjutajale pole see oluline, tähtsam on loetust saadud emotsioon.

Kutsikad on saanud head pered

Kunagi oli Marjal 16 haskit, praegu on neli, pluss kaks njuufat. Vahel on ka mõned koerad hoiul, ikka siit pärit kutsad.

„Koer mäletab seda, kust ta pärit on. Kõik tulevad siia nagu koju ja mul on neid hea meel jälle näha,“ kinnitas perenaine.

See on vastutusrikas toiming, et leida kutsikale õiged hooldajad. „Mul on vedanud, et olen saanud oma kutsikatele nii head pered. Siit on aastate jooksul uude koju läinud 60 kutsikat ja enam­vähem kõigi omanikega suhtlen,“ rääkis Marja.

Kuna Konuveres kasvavad kahe koeratõu esindajad koos, siis on nad üksteise käitumismustreid omaks võtnud. Üks haski on õppinud njuufade kombel vette hüppama, muidu see tõug vett ei armasta.

Kui njuufa on väga leplik „karupoeg“, siis haski on „hunt“, iseloomustas perenaine. Samas kuri ta ei ole. Valvekoeraks ka ei sobi – tal ei ole seda instinkti. Kelgukoeral, kes peab leppima igasuguse rakendi ja sõitjaga, ei peagi seda olema. Rakendispordiga pole Marja ise tegelenud, on vaid oma lõbuks koeri kelgu ette rakendanud. Kuus koera võtsid sellise tempo üles, et hoia ja keela. Kaks koera on paras väikese kelgu ette panna, ütleb ta pärast seda kogemust.

Ka oma koertega välja jalutama minnes on paras kaasa võtta kaks haskit ja kaks njuufat korraga – siis ei jookse nad minema. Aga kui kari on liiga suur, tulevad neil pähe „head mõtted“ ja siis perenaise sõna enam ei maksa, kuigi koerad on õpetatud.

Haskid võiksid vabalt olla ka jahikoerad, aga Eestis ei kuulu nad jahikoerte tõugude nimekirja. Marja sõnul on sellel tõul nii hea haistmine, et koer võtab lõhna üles juba õhust ja ei pea mööda jälge minema, nina maas, vaid võib otse õiges suunas põrutada. Temalt koeri ostnud Soome jahimehed kiidavad, et haski on parem jahikoer kui laika.

Seinatäis rosette näitustelt

Konuvere mõisa seinal on oma 15 meetrit rosette, mis siinsed koerad on näitustel saanud. Jah, näitustel käimine on väga kallis hobi, nõustub Marja.

Iga rosett tähendab pikemat või lühemat reisi, pluss osalustasud.

Käidud on mitmel pool - Eestis, Lätis, Leedus, Poolas, Ungaris, Soomes, Saksamaal. „Kaks minutit actionit ja mõnel korral enne kaks päeva sõitu, aga see on nii tore,“ tunnistab perenaine. Marja praegused haskid on nii vanad, et nendega ta enam näitustele ei lähe, aga kaheaastase njuufaga hakkab sel aastal käima. Näitusel on nii palju võõraid loomi, lõhnu ja sagimist. See on koerale suur pinge, harjutamiseks valib ta esmalt väiksemates paikades toimuvad näitused.

Marja on kümmekond aastat korraldanud Märjamaa päevade ajal ka kohapeal koerte sõud. Kõik nimekirjad on alles, aga tal on ilma selletagi hästi meeles paljud ringis käinud koerad. Hea meel oli viimati näha taksi moodi Hugot, kes osales kõige esimesel korral ja nüüd küpses eas uuesti võistlema toodi.

Loe veel

„Rohkem tullakse tõukoertega, aga võiks julgelt välja tuua ka oma segaverelisi lemmikuid,“ kordas Marja nagu igal aastal sõu ajalgi.

Viieteistkümne Eestis elatud aastaga on naine siin kodunenud ja Soome minnes on tundnud, et seal ta enam elada ei soovi. Ta räägib hästi eesti keelt ja meie jutuajamise taustal mängis kõrvalruumis eestikeelne raadiokanal.

Eestisse tulles hakati siin Konuvere mõisa üles ehitama ja võeti koerad. Soomes oli nende maja alevis ja sellises kohas ei saa haskikarja „laulmas“ pidada. Siin pole ükski naaber loomahäälte pärast kurtnud, kuigi ühe talu naabrid on öelnud, et me teame küll, millal sa oma loomi söödad.

Marja Männistöl on Soomes registreeritud kennelnimi, neli inimest on temalt ostetud koerte baasil vormistanud Eestis oma kenneli. Lahkelt on perenaine nõus vastu võtma huvilisi, kes tahavad loomi ja mõisa vaadata.

18. jaanuaril saab kõige vanem haski 13aastaseks. „Nad on nii toredad sellises vanuses. Need on korralikud koerad, kes teavad, kuidas käituda,“ kiitis perenaine oma koeri. Aga selle taga on ka õigel ajal tehtud kasvatustöö.