Kogenud žüriiliige avaldab: Mida hinnatakse laste lauluvõistlusel?
Spordivõistluste puhul on asi lihtne - mõõdulint ja stopper selgitavad välja osavamad, tugevamad ja kiiremad. Matemaatikaolümpiaadil loetakse kokku õiged ja valed vastused. Kuid kuidas hinnata muusikat?
Ainus vastus on: muusikat ei olegi võimalik hinnata. Saab ainult välja selgitada, milline esitus kuulajatele kõige rohkem meeldis. Nii palju kui on kuulajaid, on ka erinevaid eelistusi. Kõik, kes on jälginud ETV saadet „Klassikatähed", on ilmselt märganud, et professionaalidest koosnev žürii on üpris harva täiesti ühel meelel. On olnud hetki, kus üks žüriiliige imetleb noore interpreedi briljantset tehnikat, teine aga leiab, et tehnikale keskendumise tõttu kannatas muusikaline tervik. Või ütleb üks žüriiliige, et ootas pianistilt bassikäikude intensiivsemat esiletoomist, teine aga väidab, et just vaoshoitud bassiliikumine oli väga võluv. Lõppkokkuvõttes saavadki rohkem punkte need, kelle esitus sel hetkel kuulama sattunud inimestele kõige rohkem meeldis.
Olen oma elu jooksul osa võtnud lugematutest laste muusikavõistlustest: pilliõpilaste konkurssidest, lauljate võistulaulmistest, koorifestivalidest, ansamblite konkurssidest, loominguvõistlustest jne nii õpilasena, õpetajana, lapsevanemana, klaverisaatjana, dirigendina, heliloojana kui ka žüriiliikmena. Mida aeg edasi, seda enam olen veendunud, et lastele oleks sobivamaks vormiks festival, kus žürii ei tekita pingerida, vaid tõstab esile iga osaleja tugevad küljed ja õnnestunud hetked ning annab tagasisidet juhendajatele. Kui tahetakse eraldi autasustada kõige-kõige toredamat esitust, siis peaks tiitel olema näiteks publiku lemmik. Paraku ei saa ükski žüriiliige omatahtsi ümber teha võistluse hindamisreegleid, vaid peab kinni pidama konkursi juhendist.
Mille põhjal žürii siis üldse valikuid teeb, kui objektiivseid mõõteriistu ei ole olemas?
Ka siin saan rääkida ainult enda kriteeriumidest. Lauluvõistluse puhul on esimene ja kõige tähtsam punkt viisipidamisoskus, st kas laulja püsib helistikus, häälestub saatepilliga, tabab puhtalt meloodias ette tulevaid hüppeid ning kui täpne ta on rütmiliselt.
Kui need tingimused on täidetud, analüüsin esituse üldist musikaalsust - kui eredalt tuli esile laulu karakter, kas fraseerimine oli loomulik, millise sisseelamisega oli laul esitatud, kas tervik pani kuulama ja laulu sõnum jõudis minuni või laulis esitaja ainult sõnu ja noote.
Märkamata ei saa jätta artistlikkust - kas laulja elab oma laulule kaasa, kas esitus on ilmekas. Artistlikkus ei pea alati tähendama elavat liikumist ja iga hinna eest naerunägu. Võib juhtuda, et kõige artistlikumalt mõjub hoopis vaikselt, kuid sügava sisemise veendumusega esinenud laulja.
Viimasena mängib rolli laulja häälematerjal - kui kõlav, nüansirikas ja kandev see parajasti on. Siinkohal võib paljudel inimestel tekkida küsimus, miks pole hääleomadused esikohale seatud, kui hääl on ometi laulja peamine instrument. Kas kõlava häälega laps ei peaks enesestmõistetavalt parimate hulka kuuluma? Minu vastus on: mitte tingimata. Inimhääl on lahutamatult seotud meie organismiga. Mida väiksem laps, seda enam mõjutavad tema hääleomadusi hetkeseisundid (nii füüsilised kui ka emotsionaalsed). Häält mõjutavad meie kliimas sageli kimbutavad viirushaigused, väsimus, ärevus ja isegi kellaaeg. Kõik, kes vähegi laulmisega tegelevad, on kogenud, et piisab väikesest nohust, magamata ööst, halvasti alanud päevast, mõnest lihaspingest, isegi kaaslase öeldud hoolimatust sõnast, kui hääl kaotab kõlajõudu ja sära.
Suuremate laste puhul lisanduvad veel vokaaltehnilised nüansid. Siinkohal tahaks märkida, et viimasel ajal palju kasutatava sadolini tehnika (Cathrine Sadolini järgi) valdamine annab kindlasti igale lauljale palju juurde - õpetab toega laulma, kontrollima oma hingamist, lisab häälele väge, aitab värvikamalt esile tuua laulus esinevaid dramaatilisi kohti ja kulminatsiooni. Kuid viimaste aastate kogemuse najal olen märganud ka selle tehnika varjukülge - liigne keskendumine tehnikale toob ohvriks muusika. Kahjuks kuuleb üha sagedamini lauljaid, kes laulavad kogu laulu suhteliselt sama hääletugevusega, olgu siis tegu lüürilise või dramaatilise looga ning keskenduvad peaaegu nähtava murega sellele, kuidas õigesti hingata, et õhk maksimaalse jõuga ülemistesse nootidesse suunata. Seeläbi lähevad aga kaotsi loomulik fraseerimine ja kaovad dünaamilised nüansid, mis on muusika üks suurim võlu ning samavõrd kaob ka laulja hääle isikupära, mis teeks laulja kuulaja jaoks põnevaks ja kordumatuks. Selliseid esitusi kuulates taban end mõttelt: võimas sooritus! Siin ongi see AGA - kuulaja tahab kuulda muusikat, mitte sooritust. Ka žüriiliige on eelkõige kuulaja ja alles seejärel hindaja.
Lõpetuseks tahan südamele panna kõigile laululastele, muusikaõpilastele, juhendajatele, õpetajatele, lapsevanematele ja korraldajatele: suhtugem võistlustesse kui võimalusse omandada lavakogemusi ja õppida teiste osalejate kuulamisest - igaühelt on midagi väärtuslikku õppida. Ning jätkem alles peamine - rõõm kaunist muusikast.
Ükskõik, kas tegu on võistluse, festivali või kontserdiga, punktid ja pingeread on alati ainult hetkepeegeldus.
Järgmisel hetkel ja järgmises olukorras oleksid need punktid ja pingeread sootuks teistmoodi, ülejärgmisel hetkel veel kolmandat moodi jne. Ja kui peaks tõesti juhtuma, et lapsel esinemine mistahes põhjusel kogemata ebaõnnestub, ei ole seegi maailmalõpp, vaid väärib täiskasvanute tunnustust, sest iga esinemine nõuab pingutust, suurt vaprust ja kokkuvõtmisvõimet (mõne lapse puhul lausa eneseületust), et anda endast parim.
Mulle meeldis väga, kui 4. aprillil Tohisoo mõisas Laulukarusselli eelvooru lõppedes ütles ürituse korraldaja Maria Saarna saalis istuvatele lastele: te kõik olete võitjad. Kui miski muusikaga seonduv üldse absoluutne tõde on, siis just see, et kõik muusikaga tegelevad lapsed on võitjad. Sest oskus rõõmustada muusikaga iseennast ja kaaslasi on rikkus, mida mitte keegi ega mitte miski meilt ära võtta ei saa.
