Võrreldes rebastega on kährikute saagiteekond lühike - paarikilomeetrine ring  ja kõht ongi punnis. Rebane peab sama tulemuse saavutamiseks läbima vähemalt kümmekond kilomeetrit.

Kuigi kährik on pigem korilane, sööb ta, mis teele ette satub: konni, hiiri, putukaid, linnumune ning hunnitus koguses kõiksugu "heina". Teist kiskjat, kes vabatahtlikult nii palju igasuguseid juurikaid-marju-teri sööks, on raske leida.

Kui varemalt tuli saare püsielanikel noori õunapuid kitsede eest säästa, siis nüüd tuleb õunamaiaste kährikute tõttu ka teisi õunapuid tarastada. Lisaks puudelt kukkunud õuntele võib pesukaru meenutav kährik, sõltuvalt puuvõrastikust, koguni puu otsa õnaraksu minna.

Erinevalt mugavdunud kodukassidest ja -koertest, ei ütle kährik seale omaselt ära ka igasugu toidujäätmetest. Olgu need siis kõiksugu supi- või pudrujäägid, kõik läheb loosi. Ent siiski mitte  täielikult. Saare elanikud on täheldanud, et ainus, mis kährikute õhtueinest puhtakslimpsitud toidukaussi alles jääb, on aeg-ajalt toidu maitsestamiseks lisatud pipraterad.  

Kas teadsite, et:

- kährikud on suured õgardid, üks kährik võib korraga ära süüa 10 lõhekala;

- Jaapanis süüakse kährikuliha, tema luid aga kasutatakse meditsiinis;

- kährik on koerlaste sugukonna üks iidsemaid esindajaid;

- kährik on hea ujuja;

- on ainulaadne koerlane, sest ta magab ka talveund;

- oma häda teevad üldjuhul ühistesse "käimlatesse", mille mõõtmed ületavad tihti ka "lehmakooke";

- Eestis hinnatakse kährikute arvukuseks 15 000-20 000 isendit;

- looduslikest vaenlastest on kähriku jaoks ebameeldivam hunt, siis ilves ja karu;

- kährik on pelglik ööloom, elavad sageli paariti või perekondlike rühmadena.