Rääkisin sellest kahele Viljandi kunstnikule, Siim Kärnerile ja Teet Lindmale. Kuna tegemist oli tööpäevadega, sai kokku leppida inimestega, kelle tööaeg võimaldas filmis osaleda. Kaasa sõitsid veel Leida Mägi, Votele Kuusik, Anne Lugima ja Koidu Pruusapuu.

Kalmistul oli kabelitaguse teeraja peale puistatud kaks kruusavaalu, kuid hauda nende vahel ei olnud. Meid paigutati sinna äärde "leinama" ja operaator filmis meid mitme nurga alt. Seejärel piserdati ühele leinajale silma glütseriini, et oleks suures plaanis võimalik filmida pisaraid.

Loomulikult olid kohal ka näitlejad: Mihkel Smeljanski, Mari Lill ja Raivo Trass. Kirikuõpetajat kehastas Andres Dvinjaninov.

Nägin pealt ka seda, kuidas "kirikuõpetaja" võttis oma talaari diplomaadikohvrist ja mulle tundus imelik, et operaator seda filmis.

Filmi vaadates mõistsin, et stsenaariumi järgi oli see taotluslik.

Enne ärasõitu tegime Siim Kärneriga bussi juures suitsu ja siis tegid filmimehed ettepaneku, et teeksime veel ühe sigareti. Operaator filmis meid ja see kaader on filmis ka täiesti olemas. Meenub veel, et ekraanil on näha hauasolev kirst, mis on põimunud leinastseenide vahele. Ilmselt filmiti see mingis teises kohas, kuna meie episoodis ei olnud valmis kaevatud haudagi.

Sellise argipäevase toimingu puhul, on ka filmitrikid võimalikud."