22.august k.a. Postimehes on maakondade tõmbekestuste kaart, kus ei ole Tahkuranna valda ja Uulut tõmbekeskusena ära toodud. Nii nagu Järva-Jaani vallavanem Arto Saar ütleb, et nende vald on mängust kõrvale jäetud, nii tunnen ka mina ohtu, et Tahkuranna vallale kriips peale tõmmatakse.

Mis siis saab ja mis siis teha?

Kõigepealt tuleb valida volikogu, kes koosneb naistest-meestest, kes on haritud ja targad, nii nimetatud teadjad inimesed. Kes ütlevad lahti oma parteilistest suunitlustest, isiklikest huvidest ja ambitsioonidest. Kellel on kindel nägemus, kuhu, kuidas ja kellega koos võiks vald edasi areneda ja kuhu jõuda 10 või 20 aasta pärast. Kes ei oota, millal neile raasukesi pakutakse, vaid võtavad ise initsiatiivi. Oskavad oma seisukohti veenvalt esitada ja põhjendada, minnes läbi tulest ja veest, et eesmärgini jõuda. Tahan veel öelda, et meil ei ole vaja volikokku ustavaid partei sõdureid, käetõstjaid, head naabrit, lahkeid lubajaid, kes lubavad ära teha mõne teejupi, parandada katuse, tuua pension koju, muretseda vallale buss või mis iganes. Need kõik on teisejärgulised küsimused ja ühepäeva kasu. Et selline volikogu sünniks, nagu meile vaja on, on meie valla inimeste endi teha. Ka meie peame olema suutelised oma isiklikest seisukohtadest, rivaalitsemiset, vimmast kellegi vastu või sümpaatiastest loobuma üldise kasu huvides. Kui me seda ei suuda, siis ei ole midagi head loota. Mis meist siis saab, ei julge keegi ennustada.

Siis otsustab meie eest maavanem või mõni vallavalitsuse bürokraat. See otsus on siis lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele. Vallale tõmmatakse kriips peale. Uulust ja Võistest, mis annab praegu tubli asunduse mõõdu välja, ei jää ehk külagi järele. Koolist, keskustest ja muudest ühiskondlikest objektidest ei maksa rääkidagi. Muidugi ei toimu hääbumine päevapealt, vaid pikkamööda. Vaadakem endisi heal järjel olevaid administratiivasundusi nagu Pärnu-Jaagupi, Mõisaküla, Abja-Paluoja või Vastseliina. Administratiivse keskuse kadumisega on nad praegu justkui varjusurmas.

Murelikuks teeb see, et kõik, kes tunnevad muret valla tuleviku pärast ja tahavad selle nimel hea seista, ei ole endast elumärki andnud. Kõik üksikkandidaadid, ühendused või seltsingud, kes tahavad volikokku kandideerida, peaksid oma seisukohad ja nägemused valla arengust valla lehes ära tooma või mõnel muul viisil avaldama. Vald võiks selleks kas või lisalehe välja anda. Aega enam ei ole!

Minu soov oleks, et Tahkuranna vald on ja jääb.

Vallaga on meil taastunud usaldus ja üksteist mõistev suhtumine. Selle vallavalitsuse ajal on Reiu tee elamurajooni elukeskkond korrastatud. Asfaltmustkatte tee tuleb treppi. Tehtud on kanalisatsioon, uus veesüsteem, rajatud uus puurkaev väga hea veega. Pandud välisvalgustus ja side valguskaabel. Hommikul töölemineku ajaks on teed lumest puhtaks lükatud.

Kui on mõni asi vaja ajada või korraldada, võtad telefoni või lähed valda ja asi saab lahendatud kohe või aetakse joonde paari päevaga. Katsu linnas või suures omavalitsuses jutule saada. Valvelauast kaugemale ei lasta. Kui Võistes hapukurgifestivalil küsiti, kas olen oma valla üle uhke vastasin "JAH". Olen rahul oma vallaga ja minul on siin hea elada. Usun, et nii arvavad ka teised Reiu tee elanikud.

Mõni ütleb selle jutu peale, et neil neid hüvesid ei ole. Täie veendumusega usun, et kui vald ise samamoodi edasi areneda saaks, jõuavad ka need teenused kõigi juurde. Muidugi tuleb ka ise selle heaks kõvasti pingutada ja aktiivne olla.

Kui elu on korda saanud, siis seoses omavalitsuste reformiga on taevas jälle pilves. Kui meie asju hakkab ajama ja otsustama "keegi" kaugel ja kõrgel, siis võib jälle juhtuda, et keset elamurajooni tahetakse panna mõni tehas või ehitada objekt, mis elu ära rikub. Euroopas on suurte riikide sees või kõrval väikesed kääbusriigid nagu Monaco, Andorra või Luxemburg, kes saavad suurepäraselt oma riigiga hakkama. Miks ei võiks olla suurte omavalitsuste seas erandina ka üks väike ja edukas Tahkuranna vald. Eeldused selleks peaks meil olema. Kui aga kuidagi ei saa ja tuleb ikkagi kellegagi ühineda, siis võtame ise kellegi juurde - kas või Pärnu linna (see oli küll naljaga pooleks öeldud), mitte ei lähe vaese sugulasena kellegi vasalliks. Igal juhul, olenemata sellest, kuidas reform kulgeb, oma keskus ja autonoomia vastava ametkonnaga peab jääma. See peab selgelt ühinemislepingus kirjas olema. Ka ei tohi elanikkonna teenindamine halveneda.

Küsitluste järgi 40- 43% valijaist ei käi valimistel. Ega meiegi vallas see protsent väiksem ole? Inimesed on pettunud parteide poliitikas või arvavad, et neist ei olene niikuinii midagi - lähed või ei lähe valima. Riigikogu valimistel on see tõesti nii. Seal panevad parteid oma nimekirjad tagatoas kokku ja kui valid Miili või Antsu, ikka saad Juhani ja Liisu. Praeguste volikogude valimistega on aga asi hoopis teine, sest neil volikogudel on vaja läbi viia omavalitsuste reform ja vastutus on väga suur. Kuidas nemad tegutsevad, sellest sõltub "Kas olla või mitte olla!" nagu Hamletis öeldakse.

Linnuke kaitseb oma pesa, loom annab oma elu, kaitstes urgu - oma kodu. Ka meie peame kaitsma oma valda ja kodu ning siin ei saa olla kõrvalseisjaid. Sellepärast palun ja kutsun kõiki valima ja valima ka õiged inimesed.

Kui meie ühendame oma jõu, tahte ja mõistuse, kui vaja, läheme kõik koos, koos volikoguga kas või Toompeale, siis julgen öelda Heinz Valgu sõnadega: "Me võidame nii kui nii!"

See oli subjektiivne pilt Reiu tee mätta otsast. Kui vaadata Uulust või Võistest, metsa ääre talu õuelt, 20 või 80 aastasena, näevad asjad ehk hoopis teistsugusena välja. Seiskem siis selle eest, et see nägemus oleks meil kõigil ühesugune. Valla rahvast tervitades, tervist ja jõudu pealekauba soovides.

Mart Kenk, parteitu pensionär Reiu külast