Nendest esimesena nimetatu on meil inimtegevusest ohustatud liik ja seepärast võetud looduskaitse alla kolmanda kaitsekategooria liigina. See tähendab seda, et metsõunapuudesse peab suhtuma loodushoidlikult, mis ei tähenda muidugi seda, et iga kohatud, leitud metsõunapuu oleks omaette vaatamisväärsus. Küll aga peab vaatamisväärseks loodusobjektiks pidama sellist metsõunapuud, kelle vanus ja kasvu mõõtmed on harukordsed ja seda mitte ainult meil vallas, vaid ka teadaolevas ümbruskonnas (muide metsõunapuude esinemine ida pool Pärnu-Tallinn joont on erialase kirjanduse andmetel üldse harukordne). Kui asi nii, siis on meie vallas minu teada vähemalt üks vaatamisväärne loodusobjekt olemas, keda kui oma vana „sõpra" ka lugejatele tutvustan.

See looduskaitse all oleva puuliigi eksemplar paikneb Varbla-Tõstamaa maantee ääres Raespa küla, Põldeotsa talu heinamaal. Teda leida pole keeruline. Peatuge 50. kilomeetri posti juures ja suunake tee telgjoonega enam-vähem ristsuunaline pilk üle lageda välja (tee vastaspervel piirab vaateulatust mets). Umbes paarisaja meetri kaugusel teest näete kõrgekasvulist alt laasunud tüvega üksikut puud. Sellest umbes 100 m kaugusel peaaegu samas liinis näete märgatavalt madalama kasvuga kuid silmatorkavalt laia võrega üksikut puud. See ongi meie kodukandi imetlusväärseim metsõunapuu oma suuruse ja võimsuse ilus, keda (nagu kaldun arvama) oma teadmatuse tõttu väga paljud üldsegi ei märka. Eriti meeldiva ja pikemalt püsiva tundeelamuse on minus tekitanud selle võimsa puu „külastamine" ja vaatlemine tänaseks juba vähemalt viiekümne aasta vältel kevadeti päikesepaistelisel päeval, kui puu ilutseb õitemeres ja kõrvu paitab õites toimetavate putukate (eriti mesilaste ja kimalaste) mahe lennusumin. Meenutan siis ka alati tänutundega südames neid maaparandajaid, kes 1960-ndate aastate alguses siia uudismaid rajasid, u 100 ha ulatuses ala metsast puhastasid, kuid seejuures tarkust ja arukust ilmutasid selle puu looduslikku omapära ja harukordsust teadvustasid ja ta kasvama jätsid. Eelnenud jutu korrektiseerides ilmestan järgmiste andmetega, mis on üles tähendatud 31.mail 2012 kell 13:50:

Tüve ümbermõõt 30 cm kõrgusel maapinnalt 228 cm (st korrapärase ümaruse korral oleks tüve läbimõõt ligemale 73cm);
130 cm kõrgusel on tüvi hargnenud kolmeks haruks. Nende ümbermõõduks terasmõõdulinti kasutades sain 94 cm, 119 cm ja 103, 5 cm;
Võra suurim läbimõõt maapinnalt umbes 3 m kõrgusel oli ligi 12 meetrit;
Puu kõrguseks varju pikkuse järgi sain 15,87 meetrit, mis on eriti harukordne.

Kui elas veel Põldeotsa talu vanaperemees Karl Veismann (1902-1995; kes oli minu ristiisa), jutustas ta, et see õunapuu olnud suur juba tema poisikesepõlves. Ja et „selle puu lähedal oli heinamaa kuhjalava". Tänu sellele seondub see kauge minevikuga. Arvestades metsõunapuu suhteliselt aeglast kasvu, kaldun arvama, et käesoleva eksemplari vanus võib olla 150 või enamgi aastat. Kirjutan neid ridu ajendatuna mõttest ja lootusest, (toetudes hea sõbra Manivald Müüripealse julgustatavatele sõnadele), et nende ridade lugejate hulgas leidub vast täna või sirgub siinmail mõni loodusesõber, kes pärast mind külastab „Põldeotsa õunapuud" (nii ma teda nimetan) vähemalt päevil, mil ta õiteilus õilmitseb või jutustab temast oma lastele, lastelastele ja lastelastelastele nagu mina seda teinud olen. See on muidugi unistus. Aga on ka konkreetne soov meie valla juhtidele tänaseks: palun leidke võimalus kirjeldatud looduskaitsealuse puuliigi harukordse eksemplari asupaiga tähistamiseks ajakohase teeäärse viidaga, millel peaks olema peale liigi nimetuse veel puu mõõdulised andmed (arvan, et sobiv koht viidale on 50. kilomeetri posti läheduses).

03.september 2012
J.Männiste (82-aastane loodussõber)