“Viktor käib siin sageli, ta tuleb siia rattaga,” ütles meile sel talvisel teisipäevahommikul vastu tulnud Aleksandra Morozova. “Ma rääkisin temaga. Ta ütles, et läks hiljuti pensionile, tal tekkis vaba aega ning nõnda otsustaski ta oma energiat millegi hea ja kasuliku tegemisele kulutada. Tundub, et ta teeb seda kogu hingest, ja korra järele vaatab ta ka − isegi prügikasti on ta meisterdanud, kotte vahetab ise ja viib need ka minema, mitte nagu mõningad, kes oma prügi metsa tassivad… Jalutama minnes võtame me nüüd alati kaasa seemneid lindudele ja pähkleid oravatele − nad on juba harjunud ning ootavad.”