Olin väga üllatunud, kui pärast kohtumist jooksid lapsed, tänu kohtumisele kirjanikuga, raamatukogusse Juhan Jaigi põnevusraamatuid laenutama. See ju kohtumiste eesmärk ongi, et tutvustada külalist, õhutada lapsi lugema ja uusi teadmisi omandama.

Sain aru, et õpilased oleksid tahtnud veel paljugi teada saada, nii otsustasin Kerstile lisaks mõned küsimused esitada.

Millisena mäletad oma lapsepõlve Ilmatsalus?

Kui olin nelja-aastane, siis teadsin kindlalt, et kõik teed viivad Ilmatsallu. Ilmatsallu olid läinud elama minu esimesed mängukaaslased Sauli Triinu ja Taavi. Seetõttu, kui minu peres hakati rääkima jutte Ilmatsallu kolimisest, tundus see kuidagi iseenesestmõistetav.

Kui seitsme aastaselt hakkasin Tartusse kooli käima, sain teada, et Ilmatsalu asub maailma lõpus. Kuidas siis teisiti seletada asjaolu, et Ilmatsalust edasi ei sõida mitte ükski bussiliin ning küla saab lubada endale endanimelist maanteed.

Lapsepõlv Ilmatsalus pakkus palju erinevaid mängumaid: siin oli turvaline õueala keksu ja trihvaa jaoks, vana mõisapark jalutuskäikudeks, suur võimla spordimängudeks, madal järv ujumiseks ning hulgaliselt teid ja radu rattaga läbimiseks või niisama hulkumiseks. Üks väga armas koht oli vana raamatukogu, mille eriline lõhn püsib siiani ninas. Raamatute taga möödus suur osa minu lapsepõlvest. Lugemiselamustega tekkinud mälupildid on kohati nii eredad, et tagantjärgi võib neid segamini ajada isiklike mälestustega. Hakkasin lugema väga varakult: aasta ja nelja kuuselt tundsin kõiki tähti ning kahe aastaselt võis mind jätta muretult raamatutega omapead. Erinevalt teismeeast lugesin tollal kõike, mis lugeda andis. Eks siis nii juhtuski, et sattusin sellisele mitteeakohasele lugemismaterjalile nagu ajalehtede surmakuulutused. Just surmakuulutuste kaudu sain hirmutava teadmise, et inimese aeg siin maa peal on piiratud. Mäletan, kuidas otsisin tõestust, et ehk saab olla ka teisiti. Näiteks torkas surmakuulutustest silma, et avaldati kaastunnet nii inimese surma kui ka kaotuse puhul. Tegin tollal järelduse, et suremise alternatiiv ongi ära kadumine. Ilmselt just siit saigi alguse minu suisa kinnisideeline huvi teispoolsuse ning nähtamatu maailma vastu, mis hakkas tugevasti mõjutama minu raamatuvalikuid.

Millist kirjandust ise loed? Kas selline põnevus ja ulmeraamatute huvi tekkis juba lapsena raamatuid lugedes?

Eesti autoritest oli minu vaieldamatu lemmik tondijuttude meister Juhan Jaik. Kuigi Jaigi lugudes figureerivad kõiksugused vanapaganad, jeekimid ja peletised, lummas mind kõige rohkem maastik, kuhu kirjanik lugeja asetas. Jaigi olustikukirjeldused on nii kaasahaaravad, et tunnedki end üksi seismas näiteks kõledal ja külmal novembriõhtusel sooserval. Isegi ilma tontidetagi hakkab sellises olustikus kõhe. Juhan Jaigi lugudele väga sarnane olustik oli vanavanemate juures Suurekõrve metsatalus Lahemaal, kus ma enamiku oma koolivaheaegadest veetsin ja mis minu kujunemist väga palju mõjutas.

Meeldisid ka väga Preussleri „Krabat“ ning Tolkieni „Kääbik“. Teismeeas tõrjusidki müstilise tooniga kirjanduse välja seiklusjutud. Näiteks olen oma päevikusse kirjutanud, et lemmikraamat 1988 oli Lindgreni „Vennad lõvisüdamed“ ja lemmikraamat 1989 oli Welskopf-Henrichi „Suure karu pojad“. Tänapäeval aga loen peamiselt erialast kirjandust. Näiteks Heivi Pulleritsu koostatud Tartu kultuurilugu on palju ahhaa- ja ohhoo-elamusi pakkuv teos.

Kuidas Sinust sai ajalooõpetaja ja mis otsustas valiku väikese Kuuste kooli kasuks?

2004. aasta sügisel sattusin juhuse tahtel Kuuste kooli ajalooõpetajaks. Õppisin tollal ajalugu ja töötasin Tartumaa alaealiste komisjonis. Nähes komisjonis kümnete kaupa pahuksisse sattunud teismelisi, hakkas mul lastest kahju. Tekkis vastupandamatu maailmaparandamise soov. Kui siis Kuuste kooli direktor Rein Härmoja Tartu Maavalitsusse helistas ja vakantsest ajalooõpetaja kohast rääkis, olin kohe niiöelda käpp. Tagantjärgi võin öelda, et see oli mu elu parim otsus. Nii sõbralikku ja toetusvalmis kollektiivi, nagu seda on Kuuste koolis, annab mujalt otsida. Kõige vahvam on olnud aga töö lastega. Loomulikult on olnud tagasilööke, pingeid ja tülisid, aga kui tooni annavad hoolimine ning vastastikune austus, saab kõigega hakkama.

Kuidas õpilased noore õpetaja vastu võtsid, õigemini, kuidas võitsid nende südamed?

Algus koolis oli väga raske. Mingil seletamatul põhjusel ei ole õpilased väga vaimustuses Asüüria, Frangi riigi ning Tšiili poliitilisest ajaloost, Põhjasõjast, Talvesõjast, Külmast sõjast, reformatsioonist, reduktsioonist ja paljust muust, mida ajaloo ainekava pakub. Ja kui teismelisele on midagi vastukarva, siis ta seda enda teada reeglina ei jäta. Just klassiruumis tekkinud pingete maandamiseks hakkasin lastega suhtlema rohkem tundidevälisel ajal ja jõudsin otsapidi vabatahtliku noorsootöö radadele. Ka see on otsus, mis mu elu viimastel aastatel on üüratult rikastanud. Kuuste noorte ideed ja ettevõtlikkus on mindki haaranud seiklustesse, kuhu muidu ealeski poleks sattunud: talvised metsarännakud, stiiliüritused, rahvusvahelised projektid jne.

Kuidas siis aga juhtus, et Sa ise sule kätte võtsid ja raamatut kirjutama hakkasid?

Minu kirjanikukarjääri käivitajaks olid Kuuste noortega koos korraldatud tondiõhtud. Täpsemini 9. novembril 2008. aastal korraldatud tondiõhtu, kus juhtus midagi erakordset.

Kuuste kool on Tartumaa ainus mõisakool. Selles ligi kakssada viiskümmend aastat vanas majas on sündinud nii rannaröövel Otto Reinhold von Ungern Sternberg kui ka nimekas kunstikoguja Karl Eduard von Liphart. Tol saatuslikul mardilaupäeval võtsimegi noortega nõuks taldriku, küünla ning ouija laua abil kuulsaid mõisahärrasid tülitada. Vaimude väljakutsumist olin ma harrastanud ka ise teismeeas ning pidasin seda süütuks koolifolklooriks. Tol õhtul aga ilmnes, et folkloorist on asi kaugel. Seda, mis juhtus, võite nüüd lugeda „Okultismiklubi“ lehekülgedelt. Igatahes minu puhul kraapis kogetud paranähtus lahti ammuse müstikahuvi. Nähtamatu maailm sai jälle nähtavaks, kuid mitte visuaalselt, vaid aistingute ning tunnete näol. Juba järgmise päeva õhtul hakkasin kirjutama juhtunust inspireeritud tondijuttu, kuid mitte ainult. Tondijuttude kirjutamisest on saanud minu hobi. Olen neid aeg-ajalt saatnud veebiajakiri Algernonile, kes on kobedamad lood ka avaldanud. Sel sügisel on plaanis avaldada koostöös kirjastus Canopuse ning Eesti Rahvuskultuuri Fondi Juhan Jaigi sihtkapitali toel minu tondijuttude kogumik. Enamik lugusid on Vana Kuuste teemalised, sest siinse kandi inspireeriv pärimustepagas on põhjatu.

Raamatus on tegelasteks Kuuste kooli õpilased, kuidas nad sellesse suhtusid, et raiusid nad raamatusse?

Konkreetsest tondiõhtust inspireeritud lugu kasvatas kirjutamise käigus üha rohkem liha luudele, kujunedes hoopistükkis raamatuks, mis „Okultismiklubi“ nime all kõigile nüüd saadav on.

„Okultismiklubi“ tegelastel on kõigil kindel prototüüp – peale Tristani on tegemist samade noortega, kes osalesid eelpoolkirjeldatud tondiõhtul. „Okultismiklubis“ esinevate noorte prototüübid on siiani suhtunud raamatusse huviga. Üks tondiõhtul osalenud noormees aga ähvardas mind kohtusse kaevata, kui ma teda prototüübina kasutan, mistõttu ei hakanud ma noorele inimesele meelehärmi valmistama ja jätsin ta raamatust välja.

Kas esikromaanile on lisa oodata ja millal?

Tänase päeva seisuga on mul rõõm teatada, et „Okultismiklubile“ on peagi tulemas ka järg. Kirjastuse Tänapäev andmetel peaks „Okultismiklubi“ teine osa ilmuma orienteeruvalt maikuus. Uues raamatus tuleb Kuuste kooli õpilaste ellu märksa kangem maagia kui keldi druiidide loits ning okultismiklubi õigustab enda nime rohkem kui esimeses osas.

Täname kauni kohtumise eest! Kindlasti saame tulevikus lugeda veel ja veel Kersti uusi, huvitavaid romaane.