Koidu Bork jagas viimasel tööpäeval muljeid oma tööteest, mida ka siinkohal lugejateni toome.

Palja sildi peale ei tulnud veel kedagi vastuvõtule

Kui 17-aastane pealinnatüdruk Koidu pärast Tallinna meditsiinikeskkooli lõpetamist 1956. aastal komisjoni otsusega Avispeale tööle suunati, oli algus talle väga raske. Mitte midagi ei olnud, isegi tööruumi mitte ja nii tuli töötegemist alustada kontorihoones. Majale, kuhu velskripunkt pidi tulema, pandi alles katust peale.

"Tööle asudes panin ukse peale sildi, et siin on velsker-ämmaemanda vastuvõtt. Kuid palja sildi peale ei tulnud mu ukse taha veel mitte kedagi," meenutab Koidu. Tuli ise minna inimeste juurde, käia majast majja, tutvustada end ja uurida, kas on ka haigeid inimesi või kaebusi.

Sisuliselt tegid velskrid praegust perearsti tööd

Velskrid-ämmaemandad tundsid kõik oma piirkonna inimesi, teadsid nende haigusi.

Tookord oli nõue, et velskrid pidid kõik sünnitusmajast tulnud kolme päeva jooksul läbi käima. Velsker pidi imikud üle vaatama kord kuus, lapsed kaks korda aastas. Kõik rasedad pidid arvel olema. Profülaktilisel läbivaatusel pidid käima kõik inimeste ja toiduainetega kokkupuutuvad töötajad: lüpsjad, lasteaiapersonal jne, neilt tuli analüüsid võtta ja saata sanepid-jaama.

Tuli teha mitmesuguseid protseduure: süste, sidumisi, vaktsineerimist, lõikehaavade õmblemisi, kõrvade- silmade kontrolli ja ravi, günekoloogilisi läbivaatusi ja protseduure. Velsker võis anda kolmeks päevaks haiguslehe, kirjutada välja retsepte.

"Ega ma koolist tööle asudes kohe neid retsepte niiväga välja kirjutada osanud. Koolis õpetati meile ravimist toimeainepõhiselt, mitte ravimi järgi. Ravimil ja toimeainel võivad olla erinevad nimed. Mul pidid ju ka omal velskripunktis mingeid ravimeid olema. Neid aitas mul algul tellida Väike- Maarja apteeker."

Tol ajal tuli teha palju koduvisiite. 60-ndatest aastatest meenub Koidule, et ühel sügisel, tohutu gripilaine ajal tegi ta päevas 28 koduvisiiti. Sel ajal oli liikumisvahendiks kas oma jalad või jalgratas.

Ametipidamine käis pere abiga

Transport oli suur probleem. Algul käis ta jalgsi haigeid külastamas, hiljem ostis ratta. "Läksin mehele autojuhile, kes mind mu töös palju aitas. Käisime tema lõunaajast koduvisiite tegemas. Sovhoosist seda ei keelatud. Kui mu oma mees ei saanud mind haige juurde sõidutada, siis saadeti mu küsimise peale mõni teine auto. Sovhoos suhtus minu töösse väga hästi." Seda tööd sai teha paljuski pere abiga. "Avispeal tuli endal küttepuid lõhkuda ja ahjusid kütta. Seal oli suur raudahi, mis tuli õhtul küdema panna, et hommikuks soe tuppa saada. Ahjukütmine oli poiste ja mehe õlul, ma ei jaksanud kõike teha."

Tuli teha kõiki töid

"Ega tollal polnud sellised ravivõimalusi kui praegu," meenutab Koidu. "Meil oli kaal ja pikkusemõõtja, vererõhuaparaat, kuuldetoru, autoklaav süstalde keetmiseks. Nõelad tuli üle kontrollida, et neisse nahatükke või vereosakesi pole jäänud. Kopsude kontrollimisel asendas diagnoosiaparaati kopsude kuulamine ja perkuteerimine, st kopsude kõla kuulamine sõrmedega koputamise abil. Nüüd saadetakse inimene diagnoosimiseks aparaadi alla, röntgenisse."

Veel oli velskrite õlgadel lasteaiatoidu kalorsuse ja toitainete sisalduse määramine. Oli ette nähtud kogused, kui palju pidi laps saama nädalas muna, piima, kohupiima jmt.

Kinoseansile eelnes sanitaarhariduslik loeng.

Velskrite ülesandeks oli ka sanitaarsalkade (tollal kutsuti neid sansalkadeks) väljaõpetamine ja sansalkade võistlustel osalemine. Kord saime oma sansalgaga rajoonis isegi teise koha. Sansalklased kuulasid Koidu sõna väga ja võisid võistlustel kohtunikele vastu vaielda. Velskrite õlgadel oli sanitaarhariduslik töö. Kuus tuli anda neli tundi sanitaarhariduslikke loenguid. Need toimusid enne kinoseanssi, sest siis oli rahvas koos. "Kuna ma olen üsna vähese jutuga, siis oli minu jaoks loengute pidamine üsna pingutav.

Meenub üks seik, kus mulle helistati ja teatati, et on oodata Tallinnast kontrolle. Võtsin enda rahustamiseks ühe tableti sedukseeni. Tablett pidi rahustama, kuid mõjus mulle hoopis vastupidi, tekitas eufooriat. Ja kui siis Tallinna kontroll palus mul rääkida midagi marutaudist, ma muudkui rääkisin. Hiljem helistati mulle Väike-Maarja haiglast ja öeldi, et kontroll jäi väga rahule!" Sel ajal võisid velskrid välja kirjutada teatud närvirahustuse ravimeid, kuid mitte morfiini. Oma hea jutu peale sai ta isegi morfiini kasutamise loa.

Ranged nõuded

"Tol ajal olid kontrollid olid väga ranged. Näiteks võeti puhtuseproove kätelt, kitli servast jm. Ei kujuta küll ette, et sel ajal oleks võinud mingi kolibakter vabalt ringi liikuda." (Jutuajamise aegu tekitasid meedias suurt kõmu väidetavalt kolibakteriga saastatud Hispaania kurgid. Toim.)

80-ndate algul toodi velskripunkt Avispealt Triigi sovhoosi keskusesse korrusmaja ühte kolmetoalisse korterisse. Tervishoiuruumidele kehtisid ranged nõuded, eraldi pidid olema vastuvõtutuba, protseduurituba ja günekoloogiakabinet.

Triigi sovhoosile on Koidu väga tänulik, nad aitasid alati, kui vaja oli.

Triigi velsker-ämmaemandapunkt tegutses kuni perearstisüsteemi rakendumiseni 90-ndatel. Koidu töötas velskrina kuni perearstisüsteemi rakendamiseni 90-ndate algul.

Tööle minnes oli palk 37 rubla ja 50 kopikat

Kogu seda tööd tuli teha väga väikse palga eest. "Tööle asudes oli mu palk 37 rubla ja 50 kopikat. Kui olin 15 aastat töötanud, siis tõsteti palka 5 rubla võrra. Kõige kõrgem palk oli mul 85 rubla. Minult on küsitud, kas ma kehvade töötingimuste ning väikese palga pärast mujale ei tahtnud tööle minna. Aga mind hoidsid siin kinni töö ja head inimesed.

Ma ei soovinud teises kohas jälle otsast alustada, inimesi tundma õppida. Kui minus on midagi head, siis on see tänu nendele inimestele. Nad võtsid mind kohe omaks. Avispea inimesed olid talunikuverd, kokkuhoidvad, üksteist aitavad.

Nad õpetasid, mind, 18-aastast linnalast, maatöid tegema. Aitasid toa sisustamisel, kui mind noore tüdrukuna kahe tühja käega maale tööle suunati."

Tuligi varakult mehele minna, et oleks tugi, kes aitaks joonele!

Ma abiellusin varakult, olin loonud siia juba pere. Mees oli mul tõsine maamees, kes eelistas maaelu. Ja selle töö juures ma pidingi varakult mehele minema, et oleks tugi, kes aitaks joonele! (naerab).

Tollal suunati lõpetajad tööle õppeedukuse alusel moodustatud pingerea järgi. Ma olin pingerea eesotsas, kuid Tallinnas oli korteritega väga kitsas, oleksime pidanud elama perega pead-jalad koos.

Kuna palk oli väike, siis käisin töö kõrvalt Väike-Maarja kiirabis valveid tegemas. See oli väga raske töö.

Tookord kiirabibrigaadis parameedikut ei olnud, väljasõitudel käidi kahekesi koos autojuhiga. Igasuguseid asju juhtus. Mõni autojuht ei tulnud autost väljagi, et aidata haiget autosse tirida. "Mäletan, et kord läks kiirabiauto katki. Autojuht ütles, mine helista (mobiiltelefone ju ei olnud), aga ma ei saanud ju haiget kanderaamiga üksi jätta."

Kiirabist tuli Koidu ära 1997. aastal.

Inimesi on parem ravida, kui nemad teavad sind ja sina neid.

Kuigi olen ameti poolest on Koidu pärast velskripunkti kadumist olnud hooldusõde, on ta jätkanud ka siin velskri tööd: mõõdab vererõhku, vajadusel teeb süste, seob, kuulab ära, mis inimesel südame peal. "Inimesi on palju parem ravida, kui neid tunned ja tead. Ka neil on sinuga parem jutule saada, kui nad sind tunnevad."

Praegused perearstid on väga tublid. Aga neil on kiire, neil ei ole aega inimest lõpuni ära kuulata. Maainimesed tahavad väga palju rääkida. Siia külakeskusse on vaja pensionäridele üht hubast kooskäimise ruumi, kus saab suhtlemas käia.

Aja jooksul on inimeste tervis paremaks läinud

Praegusaja inimeste tervis on parem kui vanasti. "Tasub mõelda kasvõi selle järgi, kui palju 80-aastasi ja vanemaid praegu näiteks minu piirkonnas elab - üle 20." Vanasti elas mõni üksik inimene üle kaheksakümne. Tänapäeval on uurimisvõimalusi rohkem, ravimine ja ravimid paremad.

Lapsi on aga vähe. Vanasti sündis tema piirkonnas aastas üle 10 lapse, buumi ajal 16, nüüd vaid üks-kaks last.

Tänapäeva varasema ajaga võrreldes leiab Koidu, et siis hoolimist ja üksteise aitamist oli vanasti rohkem kui praegu. Nüüd on rohkem ükskõiksust. Nüüd, kus Koidu enam tööl käima ei pea, tunneb ta hinges tühjust. "Aga ma saan aru, mu aeg on niikaugel, et tuleb pensionile jääda. Tervis ei luba mul enam palju liikuda ja oma tööd hästi teha."

Aitab, kuni jaksab

Koidu lubab, et niikaua, kui tema saab ja jaksab, aitab ta teisi inimesi. Selleks võtab ta töölt koju kaasa oma truu abilise, vererõhumõõtja. Kui mõni abivajaja ukse taha satub, siis on abimees kohe võtta.

Ja selle jutu peale võib kindel olla, et Koiduga kokkukasvanud inimesed tal tühjusetunnet kaua tunda ei lase.