Koksvere küla ühiskondlikust elust


Käimas on rehepeksutalgud. (Foto saadud Saare talust Linda Undi erakogust)
Käimas on rehepeksutalgud. (Foto saadud Saare talust Linda Undi erakogust)Eestielu

Need meenutused on Anni Riisk kirja pannud ENSV päevil, arvatavasti 1970.aastate lõpus. Kirjeldatakse 20.sajandi esimesel poolel Pilistvere kihelkonnas Kõo vallas Koskvere külaelanike töid-toimetamisi-ettevõtmisi.

Ei saadud hakkama ilma naabriteta

Kuigi taluperemees võis end tunda kuningana oma riigis ning temast sõltus talu ja pere heaolu ning po­sitsioon teiste silmis, ei saa­dud hakkama ilma naabrite abita. Naabrite vahel käis omavaheline võistlus (kuigi sellest keegi ei kõnelnud), kes saab varem kartulid maha, heina koristatud, kel suurem viljasaak jms, aga ometi leidus töid, mida oli kasulikum teha ühiselt, üksteist abistades.

Ilma naabrite vahelise koostööta ei tulnud kõne alla sügisene rehepeks, kui seda hakati tegema rehepeksumasina abil, mida pani 20 sajandi algul käima hobuste jõul ühest talust teise veetav auruka­tel, hiljem petrooli jõul töö­tav traktor. Tavaliselt “lõid punti” 6-7 talu, näiteks Soone, kaks Kärstna talu, Kooli, Aadama, Siimaste ja Essi. Iga talu pani välja üks-kaks hobust ja kaks-kolm inimest (vastavalt vilja hulgale). Kui vilja­põllud olid lähemal, piisas ühest hobusest. Palgati juurde päilisi, et kokku saaks paarkümmend ini­mest. Paar kõige auväärse­mat ja vanemat peremeest olid viljaterade kottilask­jad, nooremad ning tuge­vamad mehed põhutõstjad, kärmemad tüdrukud ma­sinalael vilja ette tõstmas või rukkivihke lahti lõika­mas, vanemad naised kuh­ja otsas ja põllul koormat tegemas, lakas põhukant­si otsas noored tüdrukud, aganaid riisumas kas lap­sed või mõni vanainimene. Iga peremees teadis, kes kusagilt talust rehele tuleb ja jagas töö vastavalt või­metele. Rehepeksupäevad olid talutöös nagu pidupäe­vad. Töö juures tehti nalja: küll pandi hobusel ohjad risti, et noor hobusemees hätta jääks, küll topiti aga­naid krae vahele, küll teh­ti sööma minnes veesõda. Perenaisedki püüdsid toi­dulaua katmisega üksteist üle trumbata. Söögilauas liikus ringi ainult üks vii­napudel töö lõpiku puhul.

Naabrite ühistööna käis rehepeks ka Saksa okupatsiooni ajal ja sõ­jajärgseil aastail kuni kolhooseerimiseni.

Sõnnikutki veeti naab­riga üheskoos. Et Kärst­na ja Essi talu põllud olid kaugel, siis oli otstarbekam vedada nelja hobusega. Mehed tõstsid laudas pea­le, lapsed olid hobuseme­hed (vaheltvedajad), põl­lul sõnnikumahatõmbaja oli tavaliselt naine. Tööle järgnes ühine söömaaeg.

Kartulivõtt käis põ­hiliselt oma perega, oma hobustega aeti vaod lahti ja nopiti järelt ära. Kol­hoosiperioodil (1950-60) võeti kolme-nelja naabri­perega kartulid oma isik­likul aiamaal, sest vagude lahtiajajaid sai tulla vaid pühapäeval. Nüüd käib traktor vagusid lahti aja­mas hommikul enne tööd, lõunavaheajal ja pärast tööpäeva, ikka mitu vagu korraga, nii et pererahvas saab oma kartulid ise ära korjata. Nooremad pere­konnad käivad nüüdki üksteisel abiks.

Suuremate tööde tege­miseks korraldati talguid. Näiteks oli Kooli talul 1939.a. kavas lauda ehitamine. Siis läksid 8 peremeest oma hobustega umbes 20 km kaugusel asuvast Tõr­vaaugu metskonnast pal­ke vedama. Talgute puhul ei tasutud töö eest, vaid korraldati ühine sööming: pakuti liha-kartuleid, koh­vi ja saia. Tavaliselt tehti talguteks õlut ja ka viina­klaas käis ringi.

Siimani perenaine kut­sus sulenoppimise talgu­tele koolilapsi. Tosin noort koos, oli väga lõbus, aga kõ­vasti naerda ei võinud, sest udusuled läksid lendlema. Töö ajal pakutud kompvek­ke, pärast tööd kartulilõike ja pannkooke. Tantsiti ja mängiti ringmänge.

Alati abistati õnnetuse puhul

Näiteks põlesid 1934. a. Villema ja Köndi talu hoo­ned. Ka siis käisid ümb­ruskonna talunikud oma hobustega Tõrvaaugu riigi­metsast palke toomas ja et kahjukannatajad olid ma­janduslikes raskustes, siis süüa ei antud. Küll aga and­sid külaelanikud riideid, tarberiistu ja toidukraami. Ka peremehe surma puhul abistati naabreid töötege­misel. Pärast Siimaste pe­reema matuseid läksid 12 inimest talu heinamaale niitma. Pärast tööd pakuti matusetoitu ja õlut. Kooli talu vanaperemehe surma järel läksid naabrid oma hobustega appi põldu hari­ma (künti, vedrutati, äes­tati). Pärast istuti ühiselt söögilaua taha.

Loe veel

Ka kolhoosi ajal on kor­raldatu talguid. Näiteks põles 1953.a. Essi talu elu­maja. Naabrimehed aitasid palke maha võtta, kolhoo­sitallist saadi 6 hobust ja ümbruskonna peremehed tulid appi Võhma saekaat­risse palke viima ja laua­materjali tagasi tooma. Talu õuel toimus naabrite abiga lati- ja laastulõikus. Ümbruskonna peremehed (12 inimest) tulid pühapäe­val appi majale sarikaid peale panema. Üks-kaks­haaval käidi ehitusmeistril abiks. Igakord anti talgu­listele süüa, näiteks koo­rega värskeid kartuleid, munaputru, praetud liha, saia, vahel keedeti mune, küpsetati mannakorpe ja joogiks oli koduõlu ning õhtul võeti ka napsi (pus­karit). Essi talu majaehi­tamise talgud olid ühed viimased Koksvere külas.

Mäletatakse veel teisigi ühiseid ettevõtmisi

Tähtsaim neist oli ma­sinaühistu loomine 1911.a. Eestvedajad olid talu­peremehed Blokk ja Oll ning ühistusse astusid Juhkama, Mangeni, Kobi­na, Villema, Mihklijaagu, Andresjaagu, Mallaste, 2 Villemjaani, 2 Kärstna, Essi talude peremehed. Esimesena osteti rehepek­sumasin ning aurukatel (see osteti eraisikult), siis teine rehepeksugarnituur ja hiljem petrooliga töötav “Fordson” traktor, viljaniit­ja, rohuniitja, külvimasin, rõngasrull, randaal, kar­tulivõtumasin, juurvilja­külvimasin. Kõik maisnad seisid Villema talu küü­nis ja väljaandja oli Jaak Kask. Ühistu liikmetel oli masinate kasutamiseks eesõigus. Kui neil töö teh­tud, laenutati masinaid teistelegi peremeestele. Et külvimasinat, rohu- ja heinaniitjat vajati lühike­se perioodi vältel, siis lae­nutati seda vaid pooleks päevaks, et kõik osanikud saaksid õigel ajal tööd teh­tud. Tasu masinate kasu­tamise eest läks masinate remondiks ja uute osade soetamiseks.

Piima hakkas sajan­di algul vastu võtma Kõo mõis. Saadeti mõisa pii­mamees hobusega talu­desse, kust sooviti piima ära anda. 1911.a. loodi Pi­listvere ühispiimatalitus, 1912.a. Võhmasse. Ajutiselt oli Arussaare rahvamaja juures piimaläbiajamise koht, aga 1921.a. ehitati ka Arussaarde piimaühistu meierei. Koksverest viidi kodanlikul ajal piima nii Võhmasse kui Arussaarde, kus kellegi arvates oli piima rasvaprotsent kõrgem ja vä­hem nuriseti kvaliteeti üle.

Karjakontroll ühiste­gevuse vormina ei võtnud vedu. Pideva kontrolli all olid Kobina ja Villemjaani talu karjad, lühikest aega Juhkama ja Essi omad. Üldiselt arvati, et kontroll­assistentidest pole erilist kasu.

Kuni 1910. aastani olid külas ühiskarjamaad, neid oli neljas kohas. Kolme-nelja talu loomade kohta oli üks karjane, nii et selle hoole all oli umbes 30 loo­ma. Karjasteks olnud pe­repojad-poisikesed. Kellel polnud karjaseealisi lapsi, siis need tellisid naabripoi­si oma loomi valvama. Mä­letatakse, et on makstud üks rubla looma pealt kogu karjatamisperioodi vältel. Hommikul oli kindel aeg mil iga perenaine ajas oma loomad karjatänavasse, kus karjased võtsid need oma hoole alla. Õhtul oli perenaine jälle karja vastu võtmas. Et ühel ühiskarja­maal oli mitu karjast, siis olnud karjasepõli üsna tore. 1910.a. mõõdeti igale talu­le oma karjamaatükk, mis tarastati. Karjasteks olid oma pere lapsed. Sügiseti ketitati ristikupõldudel. Mäletati, et sajandi algul (1907-10) olevat küla poolt palgatud hobusekarjane, kes valvas öösiti hobuseid ühiskarjamaal. Karjus saa­nud 3. rbl. hobuse pealt. Vedama soos olnud hobu­sekarjusele tehtud onn.

Tuli ette juhuseid, kus naabril loog maas ja äike­sepilv ähvardamas – siis mindi appi, kui oma perel polnud pakilist tööd.

Kõige pöördelisemaks ühisettevõtmiseks kujunes kolhoosi asutamine 1949.a.

Naaberkülas Soomeveres oli ühis­majand loodud eelmisel aastal, nii et eeskuju oli olemas. Algatajaks oli uus­maasaaja, endine saunik Kristiina Liiver ja talupe­renaine Maire Andvere jt. Käidi talust tallu ja selgi­tati ühismajandi eeliseid. Asutamiskoosolek peeti 13. aprillil ja kolhoos sai küla nime – Koksvere. Esimeheks valiti Kristii­na Liiver. Ühiselt arutati, kuhu panna lehmad, sead, hobused, tööriistad, masi­nad, vankrid-reed ja kes saab loomade talitajaks ja inventari hooldajaks. Ühiskondlustamise komis­jon eesotsas Ants Karuga käis talust tallu ja tegi kindlaks, kui palju on ma­japidamises seemet, loomi, inventari ja selgitati kuhu see viia. Kokku sai ühislau­ta 104 lehma, kuni aastasi vasikaid 55, 20 lammast, üks üle aasta siga ja viis 4-9 kuu vanust siga. Talli­desse viidi 71 tööhobust.

Esimesteks brigadiri­deks said Hendriku pere­mees Aleksander Tudelep, Essi peremees Elmar Riisk ja uusmaasaaja August Tõnso. Et esimees oli en­dine saunik, siis polnud tal juhtimiseks kogemusi. Praktilised tööd ja prob­leemid lahendasid briga­dirid. Esialgu tulid kõik põllutööd teha hobustega ja olemasolevate tööriista­dega (ega kõiki masinaid kolhoosi antud, osa peideti ära). Ometi saadi esimes­tel aastatel kõik tööd teh­tud ja ühe normtööpäeva eest sai 3,96 rbl. raha, 1,02 kg teravilja, heina ja põh­ku 5% tehtud kogusest. Töö organiseerimisega oli muidugi raske. Brigadir sõitis rattaga hommikuti iga talu õue, et tööd juha­tada. Tööpäeva lõppedes ei teadnud paljud öelda, kas saavad tööle tulla (võib olla tervis paha). Olid ju paljud kolhoosi astujad vanemad inimesed (noored läksid mujale tööle). Ühistöö laa­bus üldiselt hästi, tükitöö puhul selgusid eesrindla­sed (rukkivihkude sidumi­ne, kapsaistutamine, kuh­jategemine). Mõnikord aga töötati põhimõttel “Mõisa köis - las lohiseb”. Briga­dirid võistlesid omavahel, kel tööd kiiremini valmis saavad, aga üks brigadiri­dest hakkas teistele “kai­kaid kodarasse loopima”: peitis ära “muti”, et teine brigaad ei saaks kartuleid mullata, viis teise brigaadi viljaväravad endale, saatis mehe teise brigaadi lau­dast sõnnikut vedama jms.

Üldiselt sai väike Koks­vere kolhoos oma töödega toime ja raskused tulid hiljem, kui kolhoose ha­kati liitma ja loodi masin­traktorijaam: 1951 liideti 4 väikest kolhoosi Karl Mar­xi nimeliseks kolhoosiks. 1953 a. liideti see “Esimese Mai “ kolhoosiga. 1960.a. sai kahest majandist “Tu­leviku” kolhoos, mida hak­kas juhtima Einar Piilman. 1963.a. jälle kahe naaber­majandi liitmisest sai Võh­ma kolhoos, millega liideti 1977a. Kõo kolhoos ja prae­gugi on kolhoos suuremaid ühismajandeid rajoonis.