Kolm pildikest ajaloofestivalist
Festivali peakorraldaja Marina Kulik (Läti) kutsus ajaloolise kostüümi teatri “Moda+” Narvast (kunstiline juht Natalja Pomazan), Narva-Jõesuu laste muusika- ja kunstikooli vana muusika ansambli Lada Švani juhtimisel ja tantsukollektiivi “Kullerkupp”, mida juhendab Irina Seletskaja, festivalile esinema ning tutvuma barokk- ja keskaegse kultuuri ja olmega.
Oma muljeid huvitavast ja omapärasest reisist jagavad meiega kolme festivalist osa võtnud kollektiivi juhid.
Natalja Pomazan 9. juuli varahommik. Õues on suur suvi, kuumus, meie aga koguneme Narva Raekoja juures bussi, sest meid ootab Riia. Meid – tantsijaid, muusikuid, näitlejaid – ühendab ajalugu. Mitte täpsed faktid, kuupäevad, nimed ja sündmused, vaid ajalooline muusika, tants, kostüümid.
МТÜ “Moda+” valmistas ette Riia festivalil väljapanekuks näituse “Kostüüm ajaloopeeglis” ja kaks ühiskontserti vana muusika ansambli ja tantsijatega: “Kauni Daami kultus keskajal” ning “Imeline stiil barokko”.
10. juuli. Kujundame näituse ruumi, riietame mannekeene ja elavaid modelle, tütarlapsi “Kullerkupust”, tutvume kolleegidega ja vaatame ringi.
Kõikjal, kuhu vaatad, kihab ajaloofestivali melu. Keskaegsed rüütlid vestlevad Esimese Maailmasõja aegsetes kostüümides sõduritega, Napoleoni ja Peeter I aja sõdurid seletavad midagi omavahel.
Käsitöölised laovad oma kaupu välja, kõikjal on telgid, hobused, relvad... suure üritusega kaasnev lärm. Igaüks on oma ajas, oma maailmas.
Kindluse ühes nurgas pauguvad suurtükid ja musketid, marsivad sõdurid, kõlavad käsklused mitmes keeles, mööda ratsutab kaardivägi, kostub näidislahingute lärm. Teisest servast kostub lavalt lauljate hääli, instrumentide helisid ja korraldajate selgitusi...
Massiliselt nägusid, sündmusi ja asju. Väga palav on nendel, kes kannavad kaunist, kuid mitmekihilist ajaloolist kostüümi. Kuuma eest võib mõneks minutiks varjuda vanaaegse lagunenud keldri seinte vahele. Kuid ainult mõneks minutiks, sest rahvas näitusel soovib kõike teada ja näha. Hädavaevu jõuame vastata küsimustele kostüümide, aksessuaaride, olmeobjektide kohta. Rahvas tunneb elavat huvi nii 18. sajandi pesu, 1900-ndate aastate kingade, kui ka vanaema kirstust pärit triikraua kohta. Emotsioone on mitmesuguseid: aga kuidas seda kanti? Kas tõesti nende laudadega triigiti? Neli inimest annavad selgitusi, kuid istuda ega puhata pole aega. Oleme kõik ka fotomodellid, mis pole samuti kerge ülesanne.
Kell 18 õhtul on esimene etendus. Läbi muusika, kostüümide, tantsu ja mängu anname me edasi rüütlite, trubaduuride ja salapäraste kaunite daamide ajastu meeleolu. Üle lahinguvälja kõlab sarvehääl, lavaks saanud murul esinevad tantsijad. Vilksatavad keskaegsed kübarad, laste ja täiskasvanute keskendunud näod, just kõlanud flöödihelid asendavad orel ja kitarr..
11. juuli. Etendus “Imeline stiil barokko” viib artistid ja vaatajad galantsuse, suursugususe ja paraadluse ajastusse. Lehvikute ja ilumärkide, klavessiini- ja lautomuusika ajastusse.
Erinevad ajastud, muusika, tantsud, kostüümid. Ka meie oleme erinevad, kuid seal, laval, oleme me üks, harmooniline ja hästi kokku pandud ajaloost huvitunud inimansambel.
Mida te veel tahaksite teada keskajast ja barokist? Me räägime, tantsime ja mängime teile.
Lada Švan: Räägime ka muust peale Riia-sõidu. Juba kolm aastat kõlavad Narva-Jõesuus rondood ja menuetid muusikakooli ansambli esituses. Kolm aastat tagasi astusime me raskele ja huvitavale teele, mis 2010.aastaks tõi meid suurele festivalile Riiga.
Samm-sammult oleme me sisenenud ajaloolise muusika sügavustesse, kasvatanud enda teadmisi ja oskusi, otsinud noote ja moode, valinud pitse ja kangaid, osa võtnud meie jaoks esimisest Muuseumiööst Narva kindluses.
Tekkisid esimesed kaks renessansiaja kostüümi (need, nagu ka enamuse teistest kostüümidest, on meile õmmelnud Tatjana Saltõkova), on selgeks õpitud uued laulud 14. sajandist, nüüd kõlavad ka barokiajastu menuett ja vilanella ja oi imet, keerlevad meie mängitava muusika taktis ka kaks esimest paari tantsijaid, riietatud kamsoli ja krinoliini ( Ženja ja Vlad, Liisa ja Kirill - veel päris väikesed alguses, kuid üllatavalt usutavad 1700-ndate daamid ja kavalerid).
Nüüd, Riias, esitasime me juba kaks neljakümneminutilist programmi keskaja ja barokkmuusikast.
Ansambli koosseis on kirju. Põhja moodustavad meie muusikakooli kolm pedagoogi ja viis õpilast, kuid meiega koos astuvad lavale veel ka külalised Narva koorikoolist, Kreenholmi muusikakooli lõpetanu, orkestrijuht Paldiskist ja viiuldaja Tartust. Keeruline on sellist koosseisu prooviks kokku koguda! Kuid Riiale mõeldes püüdsime me väga ja esinemine õnnestus.
Millised on need poisid ja tüdrukud, meie õpilased, kes oskavad rääkida vanaaegse muusika keeles? Raskustele lähevad nad virisemata vastu, töötavad rahulolematu grimassita, uusi ülesandeid täidavad hirmuta.
Enne kontserti puruneb kitarrikeel, flööt läheb häälest, klarnet ja viiul ei kannata üldse kuumust – lapsed aga seisavad laval korsettides sameti ja siidi raskuse all, pilutavad vastu päiksest silmi ja mängivad välja iga noodi. Pauside ajal aga naljatavad: “Oi, mul jookseb oja mööda selga! – Aga minul mööda jalgu. Lada Aleksandrovna, ega meist halvasti ei mõelda, kui laval loigud on?”
Kontsertidel ja reisidel kohtume me paljude inimestega, kes tegelevad ajaloo rekonstrueerimisega. Kuid me pole siiamaani kohanud meile sarnanevat kollektiivi. Sellist, kus lapsed ja täiskasvanud koos tantsivad, laulavad ja mängivad ajaloolist loomingut.
Irina Seletskaja: Olen veendunud, et sõit ajaloofestivalile oli meie tantsukollektiivi jaoks uus ja huvitav elamus. Julged tantsijad, lapsed ja täiskasvanud, tunnetasid kõige täielikumalt sündmuse atmosfääri, maitsesid ajaloolise sõjaväelaagri elu kõiki “mõnusid”: magasid telkides nagu rüütlid ja sõdurid, valmistasid endale lõkkel toitu, pärast aga keerasid puude varjus daamidele lokke pähe ja vedasid korsette kokku. Keegi jõudis juba proovida raudrüüd ning hoida käes mõõka ja vanaaegset püssi...
Eneseharimise seisukohalt oli Riia-sõit “Kullerkupu” jaoks väga huvitav. Uusi teadmisi said nii täiskasvanud tantsijad kui ka lapsed. Võimalus sukelduda möödunud aegade ellu, tunnetada selle värve ja lõhnu, näha moode, kombeid ja rituaale aitab ajalooga tutvuda paremini kui ükski õpik. Lapsed võtsid ajaloolise reaalsuse aktiivselt omaks mitte ainult esinemise ajal, vaid ka ajaloohuvi tõstmiseks korraldatud mängude käigus. Nad koostasid laagri plaani, kohtusid ja vestlesid erinevate ajajärkude esindajatega, tutvusid ammumöödunud aegade kommete ja tavadega.
Kindlasti on taolisest üritusest osa võtnul kergem koolis omandada teadmisi ajaloost.
Kui hinnata erialasest vaatenurgast, siis kindlasti võimaldas Riia-sõit tantsukollektiivil laiendada oma teadmisi ajaloolisest tantsust. Tantsijad õppisid selgeks terve bloki keskaegseid tantse, õmblesid suure komplekti kostüüme (põhiliselt keskaegsete linlaste ja käsitööliste riietus).
Tänu uuele programmile hakkasid ajaloolise tantsuga tegelema ka kõige vanemad kollektiivi liikmed. Kuni viimase ajani oli taolistes üritustes hõivatud ainult lapsed, kes esitasid barokiaegseid tantse.
-------------------------------------------
Riia lahing lõppes õnnelikult, “ilma suurema verevalamiseta”, nagu märkis üks noor tantsija. Saime sealt kaasa eredad mälestused ja fotod, kuid ka briljantrohelisega ravitsetud põlved (ilma selleta ei saa, kui vanadel kindlusevaremetel ronivad ringi elavaloomulised Narva-Jõesuu lapsed).
Festivali organisaator tunneb juba huvi, kas me oleme valmis veel tulema. Tähendab, meie esinemine meeldis neile. Kes teab, millistesse linnadesse ja millistele lavadele viib meid meie harrastus?
Kes veel seisad tantsijatega ritta või võtab kätte muusikainstrumendi, et kaasajas elustuksid mineviku helid? Seda näitab tulevik...
