Kolm põlvkonda peremehi ja maasikaäri Rehe talus
Rehe talu pärisperemees, vanaisa Ants Ulm, ostis kunagi kuuekümnendatel koha ja sättis ümberkaudsetele põldudele mesilaspered kasvama. Isa Urmas jätkas Antsu slepis, mesindus sai temagi päevatööks, aga üheksakümnendatel kaubeldi tagasi taluümbruse maad ja hakati vaikselt kätt proovima põllumajanduses. Rehe talu musta mulda on maha pandud ka kapsast ja kartulit, aga suurima koha on tänaseks välja võidelnud hoopis maasikas. Ja sel aastal üle pika aja rekordilisel kahel hektaril. Julge sammuga seniseid tootmismahte hakata suurendama tuli välja noorperemees Lauri.
„Ma vaatasin, et siin on kaks valikut, kas lõpetada asi ära või siis suuremalt ette võtta. Põllumasinad on juba vanad, külmkamber nõudis täielikku ümberehitamist. Et investeeringuid saaks ja oleks mõtet teha, tuleb rohkem toota. Mõtlesin, et tulen siis vanadele natuke appi ja vaatame, kuhu me koos välja jõuda võiksime,“ selgitab Lauri. Varasemalt tegutses isa Urmas FIE-na, kuid nüüd tehti koos pojaga maasikate tarbeks eraldi ettevõte – Talumaasikad OÜ.
Kui maaelu ja põllupidamisega elupäevad seotud olnud Ants ja Urmas sehkendavad maasikate kõrvalt endiselt ka mesilastega, siis noorperemees on sootuks teist masti. Tema on väljaõppinud energeetik, kõrgelt haritud pealegi, käib parasjagu doktorantuuris ja teab kõike taastuvenergeetikast.
Maasikas ei tohiks kohe mingi valemina sellesse teemasse sobida, hoopis teine valdkond ju, aga Lauri noore mehena jaksab toimetada mõlemas vallas. Selleks ajaks, kui juuni lõpus-juuli alguses kõige kibedam andmine põllul lahti läheb, võtab mees lihtsalt päris töölt puhkuse. Ja kui maasikad võetud ja mahagi müüdud, suundub kontorisse tagasi teadust ja tasuvusanalüüse tegema.
Ja mitte ainult tema, ka Lauri ja Urmase naised on pereäris tegevad– ühtekokku hingavad maasikaäri rütmis neli Ulmide klanni liiget. Peotäis pisemaid tegelasi veel lisaks .Nemad, tõsi, suhestuvad maasikaäriga esialgu veel marju suhu noppides ja magusast maitsest rõõmu tundes. Aga just niisamuti alustas ka Lauri aastaid tagasi ja tänaseks on toonasest nagamannist, keda ikka niitma ja korjama kamandati, saanud tõsimeelne maasikaistanduse arendaja. See lihtsalt tuli vere ja lapsepõlvega kaasa.
Taimed tulevad Hollandist
Maad on Rehe talul tegelikult paarikümne hektari kanti. Maasikakasvatus nõuabki rohkelt pinda, sest vähemalt iga nelja aasta tagant vajab maa puhkust. Maasikas võetakse üles, asemele külvab mõni naabertalunik kaera näiteks. „Eelmisel aastal oli, näed siin, nende noorte istikute asemel viljapõld. Maa peab puhkama vähemalt neli aastat, muidu mulla toiteväärtus langeb, haigused ja lehemädanik jäävad maa sisse ja siis ei tule sealt mingit saaki,“ teab Urmas. Samamoodi on istikutel nelja-aastane tsükkel – esimese aasta omad on sellised nirumad, õisi vähe, saaki napilt, aga marjad suured. Teise ja kolmanda aasta taimed vohavad ja kannavad ning neljandal aastal korjatakse viimased pisemad marjad ning võetakse istandus üles, rohkem sealt saaki välja ei pigista.
Rehe talus on uue, alles sellest aastast lisaks kasutusele võetud ühe hektari all noortaimed, teine hektar uhkustab tugevate taimepuhmaste ja korralikku saaki ennustava marjatihedusega. Istikud tuuakse otse Hollandist, kunagi tehti talus ise ka taimearetust, aga sellest loobuti, haigused tikkusid ikka ligi. Ja otse Hollandist ostetakse taimi sellepärast, et olla kindel taimede päritolus ja kvaliteedis. Varasemalt on halbu kogemusi vahendajatega, kus maasikataimed on väga nõrgad olnud ja haigusi edasi kandnud. Kusjuures maasikataimed tuuakse kohale külmutatult ja säilitatakse ka külmas.
„Kui oleks normaalses temperatuuris ,siis hakkaksid taimed kohe juuri alla kasvatama. Külmutatud olekus saavad nad aru, et ei ole veel õige aeg,“ naerab Lauri.
Sordi osas ollakse Rehe talus truud Polka-nimelisele marjale. On proovitud pea kõiki variante, aga just Polka olla meie kliimas kõige haiguskindlam ja paremini talvele vastupanev sorti. Magus veel pealekauba.
Istutusel kohalikud noored abis
Peamine maasika istutamise aeg on mai teisel-kolmandal nädalal. Tavaliselt on istutatud oma perega, sest istutamise kvaliteedist sõltub väga palju. Kuna sel aastal vajas istutamist rohkem taimi, kutsuti lisatööjõudu Sauelt ja tööd käisid proovimas ka Vääna-Viti kodu kliendid. Korjamise ajaks kutsutakse appi ligikaudu kümmekond abilist. Kohalikud noored enamasti, sellised 17-18-aastased,siitsamast Saue vallast ja linnast.
„Eelistamegi seda, et abijõud saaks ise kohale, rattaga näiteks. Mul on nimekiri huvilistest, siis kui aeg käes, helistan läbi, kes saab ja tahab tulla,“ ütleb Lauri. Üldreegel olla see, et kui noor ise on huvitatud ja end tööle kaupleb, on ta ka reeglina motiveeritud tööd tegema. Kui ema-isa tahavad lapsele töökasvatust õpetada ja põllule suunavad, siis tavaliselt ei tule sellest head nahka, muidugi on ka erandeid.
Kokku on sel Rehe talu kahel hektaril ligi 40 000 taime. Suuristandustes on kaks tehnikat taimi mulda panna – kas maleruudukujuliselt, nii et kõrvuti tuleb kaks rida ühele vaole, või ühe reana. Urmas eelistab viimast, kogemus ütleb, et kahe reaga tekib vao keskele justkui tihe põõsapuhmas, mis soodustab niiskuse kogunemist ja hallituse teket. „Maleruudus pannes mahutaks muidugi rohkem, aga ma arvutasin siis kulud ja ohud kokku ja jäin ikka riskivabama variandi juurde,“ nendib Urmas.
Tehnika timmib käsitööd vähemaks
Kui taimed mullas, tuleb mõnikord vagude vahel niita ja maasikaid rohida, aga selle töö saab pererahvas ise õhtuti ja nädalavahetuseti tehtud. Pealegi on suurfarmis ka oma tehnikad, millega tööd vähemaks timmitakse.
Näiteks on kõik maasikad istutatud kilepeenrale, sel juhul tekib umbrohtu vähe ja rohimise osakaal jääb väiksemaks. Üle paari nädala tuleb ikka põld üle käia, aga see ei ole midagi hullu. Kastekannuga ei saa samuti kahel hektaril enam hakkama, Rehe talugi on investeerinud tilkkastmise süsteemi. Üle vagude jooksevad voolikud, mis on pumbaga ühendatud ja saab automaatikaga reguleerida nii veekogust kui intervalli. Säästab vett, aega ja töömahukust.
Korjamine käib aga ikka nii, nagu aastasadu on olnud. Väikesed väledad näpud ja puhas käsitöö. Urmas ei tea, kas maailmas on juba leiutatud masin, mis avamaalt ilma inimtööjõuta marjad kokku korjaks. „Ma hästi ei usu, maasikad valmivad ju eri ajal, ei ole nii, et ühes puhmas kõik korraga punased. No on kasutusel ka selliseid liikuvaid lavatseid, millel korjajad üksteise kõrval kõhuli reas ning traktor ees tõmbab, aga üldiselt maasika korjamine ongi väsitav töö,“ nendib mees paratamatust.
Riskantne äri
Keskmine saagikus peaks olema neli tonni marja hektari kohta. Urmase arvutuste kohaselt on parimatel hooaegadel hektar välja andnud ka kuus tonni marju. On muidugi ka nigelamaid aastaid, mil raamatupidamislikult oleks tegemist pankrotiga ja ei ole muud valikut, kui tööle veel pealegi maksta. Enne seda, kui põllule kastmissüsteem soetati, kõrvetasid paar kuuma suve ka Rehe talu taimed ära. Lihtsalt ei jõudnud maad niisutada. Kurja võivad muidugi teha ka vihmad – niiskus jääb sisse ja siis ei ole hallitus kaugel. Õnneks on Rehe talu maasikapõllud suhteliselt avatud alal, tuul käib ikka peale ja kuivatab vihmamärja ära. Kuigi ka tuul võib teha kurja, selgi kevadel pööritas nii palju, et kiled vagude peal kippusid lendu minema, oli vaja neid kividega toetada. „See maasikaäri on väga õrn ja riskantne asi küll. Ilmast sõltub palju ja seda ette ei ennusta. Aga kui ilm hoiab, siis võib ikka hästi teenida,“ võtab Urmas mõtte kokku.
Kunde tuleb koduuksele
Peale jaanipäeva võtavad maasikad punase näo ette. Siis on neli nädalat hommikust õhtuni pere ise koos abilistega põllul. Toodang realiseeritakse ka põhimõtteliselt põlluserval. Kakskümmend aastat maasikakasvatust on kujundanud oma kindla kundede võrgustiku, tullakse nii Raplast kui Tallinnast. Üks turukoht on Urmasel ka, Balti Jaama Rohelisel turul on tema päralt üks boks. Aga peamiselt läheb kaup ikka otse koduukselt. Noorperemees on marjad ka internetti pannud – kodulehe kaudu saab teha tellimuse ette, marjade eest maksta ja ise järele tulla. „Tänapäeval ju inimestel sularaha reeglina taskus polegi,“ põhjendab Lauri uue aja võimaluste kasutamist.
Maasika kilohind kujuneb Rehe talus vastavalt päevahinnale. Mis praktiliselt tähendab seda, et hommikul uuritakse järgi, mis hinnaga marja Nõmme turul või Keskturul letile pannakse ja selle järgi kujuneb ka Rehe talu maasikate hind. Ja kuigi kesksuvel on selline aeg, et pakkumisel on kõrvuti nii Poola ja Hispaania mari kui ka kodumaine toodang, mille hind välismaa marjadest poole kallimgi on, jätkub Urmase sõnul kliente ka Eesti omale. „On neid, kes teadlikult tahavad kodumaist maitset, ja siis on neid ka, kes tahavad lihtsalt maasikat,“ kinnitab Urmas. Miks need välismaa omad vahel plastmassi maitset ja konsistentsi meenutavad ja nädalaid laua peal vormis püsivad, Urmas täpselt ei tea. Ta pakub, et põhjus on ilmselt kemikaalides ja asjaolus, et maasikas korjatakse pooltoorelt põllult ja toimub n-ö järelvalmimine.
Noorperemehe uljad ideed
Sel aastal pandi siis Lauri mahitusel maha poole suurem kogus taimi. Aga tema ambitsioonid on veelgi suuremad: eesmärk on kolme aasta pärast jõuda viie hektarini, vahetada välja masinapark, pöörata senisest rohkem tähelepanu ka reklaamile ja turundusele. Vaadata, kus piiret te tuleb ja kas saab kuidagi veelgi kaugemale. „Tegime kevadel oma Facebooki lehe, väike kampaania ja meil on juba rohkem fänne kui Saue vallal,“ rõõmustab Lauri. Mees teeb maasikavärki põhitöö kõrvalt ja usub, et maasikas võiks anda olulise panuse tema investeerimisportfelli. Esialgu nõuab see muidugi oma suvede ohverdamist, sinna ei mahu napilt ei puhkust Kanaaridel ega Lottemaad. Maasikaäri võib olla soodsal aastal tulus, aga ta ei sobi nii väikeste mahtude juures ainult põhitööks.
Urmas püüab noorema põlvkonna tuules püsida ja ideedega kaasa minna. „Mina pean selle energia leidma ja kaasa kihutama, mesilaste juurde enam ei jõuagi, kogu aeg vaja tagasi tuisata ja uusi ideid ellu viia,“ naerab Urmas.
Vanaperemees Ants on rohkem nagu ülevaataja rollis. Mässab vaiksel tempol koduaia mesipuudega ja nookab noortele maasikavälu veerel tunnustavalt kaasa. Talu ju elab.
