Kolu mõisas väärtustatakse kunsti


Kolu mõisas väärtustatakse kunsti
Delfi pilt, Kaisumaisu

Senised avalikud kontserdid Kolu mõisahoone saalis on näidanud, et rahvas on selle paiga omaks võtnud.

Hea akustiline renomee, asupaik ja looduslik ümbrus lubavad saali kasutada ka nõudlikuma kavaga kontsertideks. Seda muidugi perekond Reisneri kui mõisaomaniku kaasabil ja heal tahtel.

Tol reedesel õhtul, 7. oktoobril, oli Kolu mõisa saal taas pilgeni täis kultuurihuvilist rahvast. Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi teatrikool andis etenduse „Aja saladus", mis pühendatud luulekunsti teenimisele, keskendudes õhtu esimeses osas Juhan Viidingu - Jüri Üdi loomingule ja isiksusele, mida toetasid Franz Kafka (1883-1924), Paul Tillichi (1886-1965), saksaameerika teoloogi ja kristliku fi losoofi ning Gustav Janouchi (1903-1968), tšehhi kirjaniku ajatud mõtted.

„Kui minult küsitakse, mis on aeg..." alustas kontsertõhtut näitleja, muusik ja noorte juhendaja Tõnis Rätsep. Ja vastas: „Aja saladus tungib läbi meie elu." Sedaviisi häälestati sisse luulele pühendatud sügavamõttelised sententsid. Sisuliselt oli tegu luule ja muusika põimikuga, mis liitis mõtteid ja sulatas sõnu. Kafkalikud paradoksid teemal „Mis on tõde?" ja edasi: „Isegi vale teenib tõde!" - ootasid muusikalist leevendust, sest romantikud on alati rääkinud luule „raskusest" ja muusika „leebusest".

Viljaka poeedi loomingut on tunniga raske hoomata. Pealispindmist äratundmisrõõmu ei ole kerge sobitada luule (kirjanduse) kunstiliste mustritega. Kuid ometi tajusid ka sel õhtul kuulajad, et kunst oli kohal, ta puudutas paljusid, ja kauemaks kui see õhtu. Teemaks oli ju „Aja saladus" valitud, seega tunnetuslik materjal, sest ajal on palju saladusi, mis kõnetavad inimest igal ajal erinevalt. Selles oli oma rahulolu ja tuum.

Kontserdi teises osas kõlanud 20-ndate ja 30-ndate aastate lööklaulud ja revüümuusika justkui soovisid täiendada etenduse esimeses osas kuulajatesse sisendatud ajatust ja elu kummalisust.

Vanalinna teatrikool alustas tegevust 1997. aastal, kooli juhiks on Lembit Peterson. Esimeseks diplomilavastuseks oli August Kitzbergi „Kolm suurt soovi". 2002. aastal panid lavastuse „Olevused" kokku Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep. Nende omavaheline koostöö oli kestnud juba pikki aastaid, kuid ühise etenduseni kulus veel aega. „Olevused" pälvis tol ajal suurt tähelepanu, peamiselt teatriüliõpilaste hulgas.

Kolu mõisa interjöör lubab luua erinevaid etendusi nii ruumis kui ka välitingimustes. Küllap on ka teisi võimalusi. Loomulikult on siin otsustav sõna öelda perekond Reisneril. Kuid senitoimunud etendused on soodsalt vastu võetud, vastse kultuuripakkumise koha on Kolust leidnud juba sajad inimesed.