Kõned Eesti Vabariigi 95. aastapäevale pühendatud vastuvõtul


Kõned Eesti Vabariigi 95. aastapäevale pühendatud vastuvõtul
Sirje Endre ja Margus JaansonJuuru Valla Teataja

Lugupeetud Juuru valla kodanikud ja külalised! Daamid ja härrad!

Eesti keel on ilus. Eesti keeles on palju ilusaid sõnu, mis algavad K-tähega. Ko­danik, kodu, kihelkond, kodumaa, kool, kogukond, kevade. Lubage mul täna rää­kida K-tähega algavast sõnast KOOL.

19. sajandi lõpus oli rahvaharidus Ees­tis muutunud laiapõhjaliseks. See ei tul­nud üleöö, juured ulatuvad kaugesse mi­nevikku. Täna, Vabariigi 95. sünnipäeval anname riigile oma koosviibimisega au Juuru kihelkonna ühes vanimas paigas - Järlepas. Jerlep - aastast 1211. Siinsetel aladel asus suur Sadala (Satajala) küla, 1241 esmamärgistus Taani hindamisraa­matus. Järlepa küla märgitakse esma­kordselt 1613. Täna on Järlepa tragi ja moodne asula, kus kultuuri ja haridust juhib sellenimeline selts, kes sellegi maja pidaja.

Ajalugu on müstiline ja vahel üsna se­gane. Igaüks saab rahva ja rahvuse ajaloo mõelda endale meelepäraseks. Seltskond kena välimusega lipsuga ajaloolasi näi­teks leidis hiljuti, et eestlased on olnud identiteedita rahvas, Euroopa tõmbetuul­tes lükata-tõugata. Ei olevat muistset va­badusvõitlust, Lembitu roll on kahtlane, Jüriööst ärme üldse räägi. Kuhu selles kontekstis võiksid asetuda näiteks Sata­jala küla, Mahtra sõda või ka Vabadus­sõda, või kas neil üldse enam tähendust on, sellest me arvatavasti kuuleme sama­delt ajaloolastelt edaspidi. Aga kas pea-me seda tähele panema, sellega arvesta­ma? Arvan, et mitte. Kenade ja kindlasti tarkade ajaloolaste poolt tuimaks peetav rahvas on siin elanud pikka aega ja mis­sioonitundega - Juuru kihelkonna asuta­mise leiame üles aastast 1238.

Kas või mismoodi täpselt siin haridust anti, on teadmata. Tulles ajas lähemale, leiame ürikud, mis kinnitavad, et 319 aas­tat tagasi, 1694. aastal asutati Juuru kiri­ku juurde kihelkonnakool. See leidis aset kohaliku rahva mõttel ja tahtel. Järjepide­valt kool siiski toimima ei jäänud. Lähe­malt saame kooli või koolide olemasolu kohta Juuru kihelkonnas teavet aga siis, kui ükskord saab välja antud Ants Kruu­simägi koostatud Juuru kihelkonna kroo­nika.

1869. aasta I lau­lupidu suutis eesti rahvast kui rahvust ühendada üle kogu maa, sündmused hakkasid nüüd are­nema tormilise kii­rusega. Asutati mit­meid seltse, neist kuulsaimad laeva­selts „Linda" ja Ees­ti Põllumeeste Selts, mis koos Eesti Kir­jameeste Seltsiga olid rahvustunde kolmik ja haridus­traditsiooni süven­daja. Meie kihel­konna rahvale on kahtlemata oluline  fakt, et 1872 hakkas Juurus tegutsema kool, mis jäi kestma: möödunud kevadel tähistasime 140 aastat katkematut kooli­haridust Juurus. 19. sajandi üheksaküm­nendad aastad olid Põhja-Eestis ja ka Juu­ru kihelkonnas suure tähendusega kui talude päriseksostmise aeg. Kooliharidu­sega on siin otsene side, kirja tundmata oleks pea võimatu olnud eduliselt talu pi­dada, seltse asutada. Sajad korrespon­dendid üle maa ei oleks mõistnud Hurda üleskutse peale niimoodi koguda murde­tekste ja rahvuslikku vanavara, et sellest saaks sündida Eesti Rahva Muuseum. Arusaama, et sajandite jooksul kogutud rahva omakultuur on midagi ainuoma­selt väärtuslikku, andis KOOL.

Kas kujutame ette, missugune oli 19. sajandi lõpus eesti kool? Meid aitab taas K-tähega sõna - „Kevade". Oskar Luts ja „Kevade". Kool, kus Toots, Arno ja Raja Teele käisid, oli neljaklassiline, ometi an-dis Paunvere kool kätte teadmised, mis avasid maailma maade ja merede uksed.

Tähendusrikas on 1915. aasta: vaata­mata olukorrale, et I maailmasõda oli kestnud juba üle aasta, algas 1. septemb­ril õppetöö uhiuues Juuru koolimajas. Hoonet oli hakatud ehitama 1913. aastal ja see valmis 1914 sügisel. Maja ehitas Reinhold Stümper 14 000 rbl eest. Soliid­ne maa-ja paekiviehitis on kummaliselt ebasümmeetriline, kuid maja sellisena kavandatigi. Juuru omapära - siin ollak­segi teistmoodi. „Koolimajas oli juba enne I maailmasõda AS C. Siegeli paigaldatud keskküte." (vt. Eesti koolimajad. Täna­päev, 2011, lk. 9.) Et foto ei valeta, võime näha, et ka 1924. aastal asub kool ikka veel just nagu kõrgendikul, paese rinna­tise kohal, tee on kuskil allpool. Hoone mõjub fotol templina. Kuigi esialgu oli see maja kõigest ministeeriumikooli asu­paik, kool oli 2-klassiline, 5-aastase õppe­ajaga. Kuid see oli KOOL, kihelkonna süda.

Sõltumata klasside arvust oli ja on kool ka täna valla keskne ja tähtsaim ins­titutsioon. Meenutan heldimusega aega, kui käisin ise iga päev gümnaasiumi uk­sest sisse ja välja. Aga samavõrd tähtis oli mulle ka Härgla 7-klassiline Kool (tollal kirjutati Kool alati suure tähega, tänapäe­val eelistatakse miskipärast väikseid täh­ti). Siinmail on alati antud head haridust, koolis õpituga võib minna elus julgelt edasi.

Kui ma üleeile koju sõitsin, jäin pea­tuma külas koolibussi taga. Bussist pude­nes välja hulk tüdrukuid ja poisse, kes, ranitsad seljas, jooksid igaüks ise suunas kodu poole. Seal niimoodi bussi taga seis­tes mõtlesin, et nemad ongi Juuru kooli kõige tähtsamad isikud, aga nad ise ei tea seda. Ikka arvatakse, et vallavalitsus või volikogu määravad kooli saatuse. Ei. Se­da teevad lapsed ise ja nende vanemad, kui nad valivad kooli. Kuid me ju elame vabas riigis! Igaühel on õigus valida ja iga valik, kui ta on kindel, on alati parim valik.

Juuru Gümnaasiumisse puutuvalt on valik olnud järgmine: kui 2007/2008. õ-a oli koolis 261 õpilast, neist gümnaasiumis 58, siis praegu on need arvud vastavalt 144 ja 13. Kutsusime 6. veebruaril kokku kooli lastevanemad, et ühiselt arutada, kas ja kuidas on võimalik Juurus güm­naasiumi alles hoida? Ja kas see üldse ongi enam võimalik? Kuulujutud güm­naasiumi kinnipanemisest ja riigi hari­duspoliitika on oma töö teinud. Väiksed maakoolid kaotavad riigipoolse toetuse. Vallavõim võib otsustada kuitahes suure­jooneliselt, et me säilitame gümnaasiu­mi!, kuid kõige lühem seletus on, et kooli ei ole ilma õpilasteta. Kool ei saa püsida ainult õpetajatel, sest keda siis õpetada, kui õppijaid pole. Kindel saab olla aga selles, et 12. klass jätkab gümnaasiumis ka 2013/2014. õppeaastal.

Kuid eestlane on õppimisharjumuste­ga rahvas - kool, see on püha paik. Õppi­mine on meil veres, seda juhib võimsalt esivanemate geneetiline kood. Kui keegi teile täna ütleb, et Juurust kool üldse kaob, siis ärge uskuge teda. Kool jääb kindlasti alles juba sellepärast, et Juuru kihelkon­nas on alati õpitud ja, teiseks, kool on ka staatuse näitaja. Paljud kuldmedaliga Juu­ru kooli lõpetanud on ikka ja jälle kinni­tanud, et siin saab hea hariduse. Mingis mõttes on meil lihtne. Kaugete esivane­mate kunagised kogukonnad tegid juba ammu oma kindla otsuse - Juurus olgu kool! - kõik järelkäijad, kõik uued põlv­konnad vaid kinnitasid seda.

Kuid me ei peaks ka fetišeerima güm­naasiumi. Gümnaasiumi ja kooli vahele ei saa panna absoluutset võrdusmärki. Visionäär Linnar Viik kirjutab: „Ometi on just põhikool see vanuseperiood, kui kujunevad välja oodatud talendid ning unarusse jäävad ootamatud talendid. Ta­haksin võimaldada just põhikooli õpeta­jatele mitu korda rohkem aega tegelda õpilastega väiksemates rühmades." (LP, 9.02.2013, lk. 11)

Suhtugem asjasse endisaegse talupere­mehe kombel: kui suurt talu pidada ei jaksa või ei saa, siis tuleb pidada väik­semat, aga teha seda hästi. Mäletame ju, mis ütles õpetaja Laur: „Kui sa ei jõua teha tervet rehkendust, tee pool." Kui gümnaasium peabki uksed sulgema, siis tehkem oma põhikoolist - Juuru Koolist - parim ja kuulsaim kool kogu maakonnas, miks mitte terves Eestis. Võtkem endale eesmärk, et Juuru Kool on kõigil aegadel olnud ja jääb ka täna tuletorniks, mis an-nab kindlustunde, et siia võib randuda, siin saab laps hea hariduse. Meil on li­saks kõigele olemas üks suur lisaväärtus - muusikakool, kus õpetatakse klaverit ja viiulit, 18 õpilast. Meil on seega kõik eel­dused olla hariduse ja kultuuri tuletorn: head õpetajad, rõõmsad lapsed, ilus loo­dus, muusika, neli raamatukogu, sümbol Mahtra, kokkuhoidev kogukond. Ja ette­võtlikud inimesed - teie, vallakodanikud. Neile eeldustele saab rahulikult ehitada tuleviku. Ja miks mitte ka näiteks era­gümnaasiumi.

Mis saab edasi? Võiksime talitada nii, nagu Juuru kunagine vallavanem, kes nõukogude võimu saabudes võttis Juuru vallamaja seinalt sildi maha ja peitis selle pööningule. Mõeldes, et ehk läheb tar-vis?! Ja läkski, kui Eesti oma iseseisvuse taastas. Siis tõi uus vallavanem Tõnu Runno sildi jälle pööningult alla ja pani seinale. Nii peaksime talitama ka güm­naasiumiga - järsku läheb silti tarvis, kui tulemas on palju rohkem kui kuus või seitseteist õpilast. Ja tulemas neid on, sest meie lasteaiad on lapsi täis.

Juuru valla kodanikud, sõbrad! Kut­sun teid uskuma Juuru Kooli tulevikku! Atla, Mahtra, Jaluse, Järlepa, Sadala, Lõiu­se, Pirgu, Kalda, Härgla, Vankse, Maidla, Hõreda, Helda, Orguse külad - kui me väga tahame, siis jääb 1915. aastal uksed avanud koolimajja ka põhikoolina tegut­semise ajal hõljuma see ligitõmbav güm­naasiumi aura, „mis selles koolimajas ikka läbi aegade on olnud. Ja kui me seda suu­dame, siis jääb tugev Juuru kool kestma, mitte ei lahku lapsed nendesse põhikooli­desse, kus gümnaasium on lähedal."

Tänan kolleeg Margus Ruusi, kellelt selle viimase mõtte laenasin. Head Vabariigi 95. aastapäeva! Elagu Juuru! Aitäh, Järlepa!

SIRJE ENDRE
vallavolikogu esimees


Austatud daamid ja härrad!

Tervitan teid Eesti Vabariigi 95. aasta­päeval ja tänan, et olete võtnud vastu kutse tähistada seda koos kogukonna ini­mestega.

Vikipeedia annab kogukonna mõis­teks „territoriaalselt määratletud inimes­te kooslus, keda ühendavad näiteks aja­lugu, sugulussidemed, ühistegevus, ühe­sugused väärtused."

Kogemus Juuru vallas näitab, et areng algab just kogukonnast, kes oma tegeli­kest vajadustest lähtudes püstitab ees­märgid ning vastavalt võimekusele viib need ellu. Eriti tajutav on see maapiir­kondades, kus ilma kokkulepete ja ühis­tegevuseta ei ole edasiminek lihtsalt või­malik, siin on igal inimesel tähendus.

Linnalistes kooslustes, kus teenused ning eluks vajalik on lihtsamalt kättesaa­davad, saab elada naabrit tundmata, kuid

maal võib ühe aktiivse inimese loobumi­ne terve valdkonna seisma või lausa hää­buma panna. Seega on väga oluline tun­nustada ja toetada neid inimesi, kes meil eluks vajalikke tegevusi arendavad ja ko­hapealset seltsielu vabatahtlikult veavad.

Siit Eesti riik alguse saabki! Siit - Jär­lepast, Mahtrast, Juurust, Pirgust, läbi meie endi soovide ja tegude, mis viisid kord võitlusteni ja sõdadeni, mille tulemus on täna siin ruumis selgelt tajutav - vaba riik.

Riigil ei ole üht kindlat definitsiooni, küll aga peavad olema mõned olulised eeldused: maa-ala e territoorium, koda­nikkond või inimesed, kes elavad püsi­valt selle riigi territooriumil, kord ja selle tagamine.

Ühel hiljutisel koosviibimisel kutsus üks auväärt põllumees koosviibijaid üles mitte müüma „oma maad" välismaalas­tele, põhjendades seda peremehele oma­selt - olla eestlane omal maal veel 100 aasta pärast.

Arvan, et see üleskutse on oluline märk, mida me peame täna võtma tõsiselt.

Inimkond arenenud riikides on siiani maaressursiga pillavalt ringi käinud - seda muidugi tulenevalt suurenevast nõud­lusest toiduainete järele ja, mis seal sala­ta, ka ahnusest.

Üha globaliseeruvas maailmas, kus rahvaarvu kasvu veavad Aafrika ja Aasia, kus magevee varud vähenevad ja maail­mas tervikuna langeb kasutusest välja igal aastal miljonite hektarite kaupa põl­lumaad, oleme meie Eestis palju paremal positsioonil. Mõistlikult ressursse kasuta­des oleme võimelised ennast toitma, ar­van, et igavesti.

Kuid mis teevad need, kes seda ei suuda praegu, rääkimata edaspidisest?

Kahjuks on täna trendid sellised, et meie põllumaadest on huvitatud nende riikide huvigrupid, kel juba täna ei ole maad piisavalt. Nad ostavad läbi variisi­kute meie põllumaid kokku, et oma rah­vast toita! Eesmärk on ju õige!

Väärtused, millest me Eestis räägime - neli aastaaega, piisavalt maaressurssi, ma­geveevarud ja kaunis loodus, on tõeline varandus.

Oluline on, et me kasutaksime neid õigesti ja meie poliitikud sellest järeldusi teeksid. Elu ei seisne pelgalt riigieelarve tasakaalus, vaid väärtustes, mis tagavad riigi toimimiseks vajaliku - eelkõige ini­mesed ja meie loodusressursid tervikuna.

Seesama põhimõte annab Eestile kui väikeriigile võime eksisteerida ja olla ise­seisev igavesti, nii nagu ütleb meie põhi­seadus.

Üldiselt on meie elu-olu täna enam­vähem - õigused on tagatud, piirid on lahti, riigiaparaat töötab - patt oleks nuri­seda, eriti, kui võrrelda ajaga 20 aastat tagasi. Kuid alati saab paremini ja et pa­remini läheks, tuleb keskenduda õigetele asjadele ning alustada tuleb ikka ja jälle iseendast, siis vallast, siis situatsioonist riigis ja maailmas tervikuna.

Juurul on läinud siiamaani väga hästi, volikogu on teinud õiglasi otsuseid ja vallavalitsus toimetanud oma võimete piiril. Meie allasutused on kasvavad. Jah, isegi Juuru Gümnaasiumi ma pean kas­vavaks, vaatamata sellele, et gümnaasiu­miaste on tagasihoidlik. Ega kasv ei pee­geldu ainult numbrites. Kasv peegeldub tervikus, terves ja motiveerivas tuleviku­nägemuses ning võimekuses see ellu viia.

Meie elukeskkond vajab veel arenda­mist nii mõnegi kandi pealt ja kindlasti on, mille üle nuriseda, kuid asukoha ja arenguvõimaluste poolest on perspektiivi küllaga.

Soovin, et ettevõtlus saaks sisse suu­rema hoo, et meie vallas tegutsevatel ette­võtjatel läheks hästi, et need inimesed, kes täna käivad tööl kohalikes ettevõtetes väljastpoolt vallapiire, jõuaksid otsuseni valida elukohaks Juuru vald.

Tänan teid kõiki, kes te olete andnud panuse Juuru valla arengutesse ja teete seda ka tulevikus.

Pikka iga, Eesti Vabariik, pikka iga, Juuru vald, pikka iga, Eesti rahvas!

MARGUS JAANSON
vallavanem