Kontrastide maa: Eestis matkates võid tunda end nii kuningana kui eikellegina
Rae vallast startis juuni alguses koos endise vallavanemaga Narva-Jõesuu poole veel neli meest, et sealt sõita Iklasse ning sealt omakorda Matsallu, kust siis võtta suund tagasi alguspunkti suunas. Jalgratturite dessant sõitis mööda riigipiiri ja rannikuääri ning sai 11 päeva jooksul näha ja läbi elada nii raskeid takistusi, külalisvaenulikkust, ükskõiksust kui silmailu ja kosutavaid kohtumisi toredate inimestega.
Peale Eestile tiiru peale tegemist olid matkajad rohkem kui varem veendunud, et üks lahke ja sõbralik pilk on kõige odavam ja kättesaadavam äriedu võti. Rahamäe puhkemajas ei olnud pererahvas sõbralikkusega kitsid, jalgratturid võeti vastu nagu ammused tuttavad. Samas kui Eestis leidub tuhandeid inimesi, kes seda kunsti oma äri pidamisel valdavad, siis vähemalt sama palju on neid, kellele otsa vaadates loeb välja pigem selle reaktsiooni, et „mida sa tahad".
1400 kilomeetrise rattamatkal osalesid Ahti Mardo, Aimar Joamets, Ants Raud, Marek Oja, Jaanus Kivi ja Veigo Gutmann. Pildilt on puudu Ahti Mardo, kes on fotograafi rollis ja Ants Raud, kes tegi kaasa umbes pool teekonnast. Juhtum Nõva poe juures
Kõige tõsisemalt pani aga elu üle mõtlema rattureid juhtum Lääne-Eestis Nõval.
Oli 10. päeva pikk distants, mida tuli läbida vihmas ja vastutuules. „Olime läbinud vihmas umbes 1300 kilomeetrit ning tegime peatuse Nõva poe juures Läänemaal, et hankida kosutuseks sooja juua, midagi ka hamba alla ja kuivada pisut kuskil katuse all", meenutab Gutmann.
Kohalik kauplus-kohvik näis võimalusena saada peavarju ja ka võimalusena osta süüa ja juua. Mõeldud - tehtud, tore, et saab aidata oma abivajamisega väikest maakauplust.
Sealne töötaja aga kurjustas jalgratturite soove kuulates ja teatas, et praegu ei ole võimalik sooja juua saada ja osta saate seda, mida poelettidel näete. Kohviku poolel peetakse peiesid ja sooja saamiseks ostke ühekordne grill ja vorstid ja minge õue grillima. „Toimetasime müüja soovi järgi ja kadusime tema silma alt poe ette ruumi kastide peale istuma. Olime läbimärjad ja külmunud. Vihma ladistas".
Ilmselt ei näinud müüja möödakäijates võimalust kauplusele käivet teha, järeldab Gutmann ning arutleb, et kui kaupluse töötaja oleks suutnud meiega veidikenegi suhelda ja oleks olnud valmis leidma võimalust müüa kaupa, mida vajasime, oleks ta meie käest palju suurema summa kassasse saanud.
Kas me ise mitte ei olegi oma suhtumisega halva käekäigu põhjuseks, aga süüdistame teisi? Kuidas saab olla külarahvas või Eesti riik süüdlane selles, et ühel suure tee ääres asuval külapoel läheb halvasti? Aimatav vastus on see, et külarahvas ei osta piisavalt kaupa, õige vastus aga on, et poe pidaja ei taha või ei viitsi tööd teha. Töö tähendaks ennekõike kaupluse atraktiivseks muutmist ja head teenindust.
Õnneks märkas rattamatkajate seltskond oma ringsõidul Eestis mitmeid väikeste äride omanikke, kes niisama lihtsalt ei lasknud rattureid minema. Peipsi ääre kant ja Lõuna- Eesti olid piirkonnad, kus ratturid kohtasid inimesi, kes oskasid pakkuda oma kaupa nii, et see ratturitele kohe vajalik tundus. „Hea meelega ostad ju inimese käest, kes tahab müüa ja kellega on ka meeldiv suhelda".
Mehed pildilt ära
Veigo Gutmann meenutab veel ühte mõtlema panevat nähtust. Enam-vähem pool Eesti väikepoodidest ja äridest on naiste õlgadel. Mehed on pildilt ära mis ära, aga kohalikus elus vaatamata sellele olemas.
Gutmannile jäi silma, et mehed tegutsevad sageli seal, kus saab ka kangema kraamiga end aeg-ajalt turgutada. Naiste pidada on majapidamine ja pereäri.
Kindlasti saaks elu kiiremini paremaks minna, kui valitseks nii meestes kui naistes suhtumine, et olen oma elu peremees ja kõik, mis teen, teen iseendale, võtab ta jalgrattamatkal kogetu põhjal oma mõtted kokku.
