Kontserdisügis toob linna Eesti parimaid muusikuid

Saue Kontserdisügise kolmas kontsert andis 13. novembril saali lava kahele noorele muusikule, Theodor Singile ja Holger Marjamaale, kes musitseerisid tšellol ja klaveril.

Et ennast kiitustega esmalt tagasi hoida, avan kõigepealt hoopis esitusele tulnud heliloojate tausta. Dmitri Šostakovitš ja Francis Poulenc on ühe ajastu heliloojad, kuid need ühiskonnad, kus nad sündisid ja kasvasid, olid väga erinevad, mistõttu on kummagi helilooja loomingu koloriit erinev.

Šostakovitš tajus Stalini 1930. aastate diktatuuri, mis kõrvaldas teisitimõtlejaid ja kus inimesed lihtsalt kadusid, väga valusalt. Poulenc aga elas avatud ja novaatorlikus Pariisis, kus inimesed olid vabad mõtlemises ja tegudes.

Šostakovitši loodud sonaat tšellole ja klaverile d-moll on loodud 1934. aastal, kui helilooja oli 28-aastane. Noorest east vaatamata on selles teoses kuulda temale omaseid muusikalisi figuure ja rütmikat. Seda sonaati ei ole interpreetidel sugugi lihtne mängida, sest Šostakovitš on muusikakeelelt - ning oli ka elus - suhteliselt tujukas ja võib öelda, et isegi jonnakas persoon. Alati võib ette tulla ootamatuid meeleolumuutusi ja keerukat rütmikat.

Ka selles sonaadis võis kohata lüürilist ja mõtlikku meeleolu, kuid samas ka tormaka elujanulise nooruse pulbitsevaid tundeid.

Theodor Sink ja Holger Marjamaa olid muusika enda jaoks täpselt läbitunnetanud. Kuigi noormehed on alles muusikutee alguses, oli nende küps muusikast mõtlemine suur trump sonaadi mängimisel. Kõik ülemäärased emotsioonid, mis segaks Šostakovitši muusikat, olid jäetud tahaplaanile. Esiplaanil oli vaid puhas muusika. Eriliselt nauditavad olid kahe mängija muusikalised dialoogid - üksteise mängu tunnetati silma vaatamata.

Kahe suurteose vahel esitas tšello Bachi III Süidi Sarabande'i. Selline ajastute muutus tundus esmapilgul võõrastav, kuid tagantjärgi mõeldes peab tõdema, et Bach oli suurepärane puhkus publikule kahe keerukama pala vahel.

Teise suure teosena esitasid muusikud noor-Poulenc'i sonaadi tšellole ja klaverile op 143. See teos on loodud aastatel 1940-1948 ja esitamine nõuab mängijatelt suurt tähelepanu. Muusikasõbrer tundis sonaadis ära Poulenc'ile omased akordid ja helide kooskõlad, kuid tähelepanu all olid tempod ja nende muutused: helilooja on päris täpselt nooti märkinud metronoomi tempod.

Noored interpreedid tulid tempode ja muusikaelementidega väga hästi toime. Nauditav oli kuulata mängijaid, kes tajusid ja tunnetasid üksteise mängu. Need teosed nõuavad esitajatelt erinevaid mängutehnilisi oskusi ja nende esitamisega said noormehed hakkama. Ma ei tahaks kumbagi mängijat eriliselt esile tuua, sest mõlemad on võimekad interpreedid.

Kokkuvõtteks aga - Saue Kontserdisügis on tänuväärne kontserdisari, sest meie väiksesse linna tuuakse kohale Eesti parimad muusikud. Tulge kuulama!