Kõo valla vembumehe Kilk Jüri humoorikad juhtumised
Pärit oli Jüri Kobinsaare külast. Niinimetatud Kilgi saar peaks asuma Lutsu ja Seppari saare vahepeal. Olen kord sealt enne maaparandust mööda käinud. Kus kohal ta rätsepaks õppis, seda ma ei tea, aga tema tutvusring oli küllaltki lai. Isa teadis rääkida, üks isa kolmest vennast pidas noorpõlves Suure- Jaanis kingsepa ametit ja siis nad olid koos Kilk Jüriga käinud laatadel. Minu onu oli müütanud saapaid ja Kilk Jüri mütse. Aga ega see äri neil kuigi hästi ei läinud. Palju neid ostjaid tol ajal ikka oli. Jüri oli tõmmanud endal kuue üle pea ja hakanud käima ikka seal müügipolutite ees edasi-tagasi, ise müranud kui karu. Kaupmehed olid sõimanud, varsti olnud müügiplats ostjatest lage.
Rongidel oli ta tihti sõitnud. Kui rahvast palju oli, siis Jüri pressinud ennast kusagile tihedama rahva sekka ja hakanud ennast sügama ja krae vahelt urgitsema. Hõõrunud näppude vahel ja visanud maha. Varsti oli Jüri üksinda laiutanud pingi peal.
Jüri oli napsivend ja tuttavaid oli tal palju. Kord oli ta isegi dr. Männikuga Võhmas arsti vastuvõtu ajal hakanud napsitama. Ega Männikki karsklane polnud. Hädalised ootavad ees¬ruumis ja Jüri koos Männikuga võtavad arstikabinetis viina. Lugu oli kujunenud selleni, et Männik oli läinud oma toiminguid tegema, Jüri pannud endale valge kitli selga ja hakanud haigeid vastu võtma. Kui arvata, et enamus arstile soovijaid olid eakamad naised, siis pole mõtet kirjeldadagi, kuidas Jüri neid naisi käperdas ja neile oma roppude sõnadega õpetusi jagas.
Kord läinud Jüri kusagile tallu. Kas oli tal selle talu vastu mingit vimma või tahtis ta lihtsalt koerust teha. Oli tellinud perenaise käest liitri piima, lasknud piima kusagile toopi valada ja kümme toorest muna sinna sisse kloppida. Enne kui jooma hakanud, ütelnud: „Mul r-rahakott jäi r-ratta peale, ma toon ära!“ Jüri kokutas ja see kokutamine oli tal sihilik. Läks rahakotti tooma ja kadus. Perenaine tee selle lobiga, mis tahad.
Jüri oli ka tihti politseile pinnuks silmas olnud. Miks? Ei oska öelda. Aga kunagi olevat keegi politseinik tahtnud teda vallamajja kartsa viia. Jüri vist elas tol ajal juba Arussaares, Pilistvere teeristis olevas majas. Jüri laulab kogu aeg Eesti hümni. Eesti Vabariigi seaduste järgi pidi politseinik hümni laulmise ajal võtma valvel seisaku ja tõstma käe mütsi juurde. Politseinikul olevat olnud tegemist, et Jürit vallamajja saada.
Kusagil laadal Jüri jälle müünud viina. Viinamüük eraisikute poolt, oli aga Eesti Vabariigi ajal rangelt keelatud. Jüri olevat leidnud uue mooduse valmistanud puntra mingeid luuapintsleid ja tema müüb luudasid. Luua hind on niisugune ja kes ostab luua, saab soru viina pealekauba. Politseinik käib mööda, asi igati seaduslik, muidu viina andmine polnud keelatud.
Jüri olnud hea rätsep ja teinud ilusaid riideid. Aga oli ka mõnel riided nii ära rikkunud, et vähe ei ole, kes talle meelejärgi ei olnud. Kunagi oli jälle kellelgi riided ära rikkunud. Mees pahandanud hirmsasti ja ütelnud: „See ülikond ei kõlba seale ka selga.“ Jüri vastanud: „S-sea s-seljast ma selle mõõdu võtsin!“ Kellelegi teinud veel ülikonna, see ülikond olnud igati sobilik ja kena väljanägemisega. Naabrid tundnud huvi, kes selle ülikonna tegi. Mees pole tihanud öelda, et Kilk Jüri tehtud. Ütelnud, et lasi Tallinnas teha. Eks see ütlemine ulatunud ka Jüri kõrvu. Mees lasknud Jürit teha teisegi ülikonna, aga selle oli Jüri osanud päris ära rikkuda. Mees pahandanud hirmsasti Jüri peale. Jüri vastanud: „Üt-ütle, et Tallinnas tehtud.“
Jüri kutsutud jälle kusagile tallu, koolipoistele uusi riideid tegema. Perenaine toob kangarulli lauale, Jüri võtab käärid ja hakkab lõikama. Perenaine ähmi täis: „Kuidas siis niimoodi, mõõtu peaks ju ka nagu võtma?“ Jüri: „E-ei-ei, ma juba õ-õues nägin neid.“ Perenaise süda kripeldanud kogu aeg, et Jüri rikub poiste riided ära. Aga kui riided valmis saanud, siis olnud poistele igati sobivad.
Neile, kes Jüriga hästi läbi said, neile ta tegi korralikud riided, ei rikkunud kunagi ära. Näiteks minu vanaonul Kütsaare Antsul olid kogu aeg Kilk Jüri tehtud riided seljas. Mitte kordagi ei rikkunud ta riideid ära. Vanaonu oli ka nalja- ja napsimees ja said Jüriga hästi läbi. Muide, minul on vanaonust mälestuseks jäänud üks rahakott, mis on tõeline taluperemehe rahakott. Käib kolmeks küljeks lahti, igal küljel on kolm taskut, kuhu igasse taskusse mahuvad kõik endised ja praegused rahatähed täies pikkuses sisse. Mina ei saa seda rahakotti kasutada, sest, nagu ma kõigile olen naljatanud, minul ei ole sellist Kilk Jüri tehtud kuube, poolevakaste põuetaskutega, kuhu see rahakott sisse mahuks, nagu seda oli vanaonul.
Mingil pühapäeval olid siin Kütsaares hakanud napsitama Kilk Jüri, Madise Eedi ja vanaonu. Viin lõppenud otsa. Kustkohalt veel saaks? Rähe Jaanil peaks olema puskarit. Olid läinud Rähele, saanudki pudeli metsakohinat ja andnud Jaanile 25 sendise. 25 sendised mündid kaotasid teatud ajal maksvuse, need vermiti ümber 50 sendisteks. Järgmisel päeval olnud vanaonul ja Madise Eedil Kolga-Jaanis laualõikus pooleli, läinud sinna. Rähe Jaan tuleb hobusega suure sõiduga kohe nende juurde, ise nii tige. „Teie andsite mulle 25 sendise. Mida ma sellega teen? See ei maksa ju!“ Mehed olid Jaani rahustanud, et meie nüüd küll ei andnud, kui Kilk Jüri ehk võis anda. Ja Kilk Jüri tulebki rattaga. Jaan kohe Jürile kallale: „Sina, kurat, andsid mulle 25 sendise. Kas sa ei teadnud, et see ei maksa?“ Jüri vaadanud korraks meestele otsa, siis Jaanile, silmad läinud pulka pähe ja põrutanud Jaanile: „No ku-kus kohta ma pidin ta siis panema?“ Jaan läinud minema suure vandumisega.
Saksa ajal oli konstaabel Saluste Jüriga hädas olnud. Tahtnud teda vallamajja viia. Miks? Ei tea, ju ta mingit pahandust tegi. Siis hümni laulmine ei aidanud, aga Jüri tahab hädale. Laseb püksid maha, kükitab, no ei tule midagi. Saluste sunnib: „No tule juba!“ Jüri tuleb 2-3 sammu, jälle püksid maas. Paar tundi läinud aega, kui konstaabel Jüriga Arussaarest vallamajja jõudnud.
Kord kolhoosi ajal Mändla küla kanged naised ajanud Jürile hirmu nahavahele. Valga Mari, Jürima Helve ja kes seal veel olid. Naised pannud Pilistvere tee ääres põhku kokku. Soots Martin oli kündnud teisel pool teed. Jäänud seal korraks atra kruttima, naised algul lõõpinud tema kallal. Järsku näevad, Kilk Jüri tuleb rattaga Arusaare poolt, nüüd saab nalja! Valga Mari läinud Jürile vastu, lükanud püksid kandu, tõstnud sabad ülesse: „Jüri, tule siia, teeme ühe nihvelungi!“ Jüri vaadanud korraks ehmunud näoga Marile otsa, olnud nii kärmas rattale hüppama ja litsunud Pilistvere poole nii, et ratta pedaalid ragisenud. Tagasi tulles läinud suures kaares mööda põldu, ratas käekõrval, naistest mööda. Mine tea, äkki võtavadki õnneks. Tugevad naised, Jüri oli lühikest kasvu mees.
Mina nägin Jürit viimati, kui tulin kusagilt liinibussiga. Buss peatus Arussaares. Jüri seisis seal peatuse lähedal, sütega köetav pressraud oli tal jalgade ees maas ja pressraua toru otsast tuli nii paksu suitsu, nagu mõne aurukatla või veduri korstnast. Jüri seisis seal juures, mahakääritud säärtega kirsasaapad jalas, lömmis kaabu peas ja jälgis surmtõsise näoga seda pressraua suitsemist. Oleks tema ka korraks pead tõstnud või kõrvale vaadanud. Buss sõitis edasi ja Jüri jäi sinna oma pressrauda jälgima.
Niipalju siis minu teadmistest Kilk Jüri seikluste kohta. Kui palju neid teadmata on ja teadmata jääbki, seda ei tea keegi. Aeg läheb edasi ja endised asjad jäävad ikka enam ja enam unustuse hõlma. Põlvkonnad vahetuvad ja vanad asjad ununevad. Selline ongi meie elu.
