Kooli küla rahvas veetis imeilusa päeva Jõgevamaal
Äksis võttis meid vastu giid Hannes, kes tutvustas meile kogu seda maja ja väljapanekut. Meie reisiseltskond oli väga kirju, päris väikestest lastest vanuriteni. Aga hoolimata sellest, oli kogu see info meie jaoks väga huvitav.
Maja ise oli kolmekorruseline. Näitusepind oli täis lugusid jääaegadest maailma ajaloo taustal ning inimesest imelises muutuvas looduses.
Esimese korruse teema „Jääaeg ja Jää meie ajas". Põnevad olid jääaja loomad - mammutid, ürghirv ja koopalõvi. Giid jutustas, kuidas ja millest nende loomade topised tehtud olid. Huvitav oli see, et viimased mammutid Euroopas elasid just Eestis. Tuletati ka meelde, et multifilm „Jääaeg" ei ole tõene, kuna mammutid pole kunagi kokku puutunud jääga. Igal pool oli palju võimalusi oma käega vajutada ja liigutada nuppe, mis lastele oli põnev.
Teise korruse teema „Jääaja jäljed Eestimaa pinnal" tundus kuidagi tuttavamana. Kuulsime looduse arenguloost. Esimesena hakkasid siinmail kasvama kased ja männid, siis tulid juurde laialehelised puud ja kõige lõpuks alles kuused. Ka loomad tulid üsna tuttavad ette. Kilpkonn tekitas küsimuse, aga vabas looduses pidi ta isegi praegu veel olema.
Kolmas korrus „Kas tulevik sõltub meist?" Juttu oli ilmavaatlustest ja kliimast. Kas tuleb uus jääaeg? Arvati, et kindlasti tuleb, aga meie silmad seda ei näe. Missugune on inimese roll kliimamuutustes? Ökoloogiline jalajälg. Kas on ikka õige hävitada oma looduse taimed ja tuua välismaalt paremad lillesordid sisse? Või kuidas on lood kährikuga või ameerika naaritsaga jne.
Meie tohutud prügimäed, raiskamine, ületarbimine - kõik see pani mõtlema. Aga kõige parem on ikka ise kohal käia ja oma silmaga üle vaadata.
Jätkasime teed Elistvere Loomaparki. See ei olnud kaugel. Isegi lapsed polnud veel väsinud. Piletid ostetud, hakkasime kohe loomi otsima. Kõige rohkem põnevust pakkusid väikesed oravad ja eriti üks, kes katusel vahetpidamata tantsu lõi. Meel läks veelgi rõõmsamaks. Paljudel oli eesmärk näha ilvest. Teda nähti, aga üsna kaugelt ja poolvarjus. Karu tudus lõunaund, teda me ei näinud. Lõbusad olid ka väikesed närilised, mis olid just lastele meelisloomadeks. Huvitavat ja põnevat äratundmist oli palju.
Tore päev koos toredate inimestega jääb kauaks meenutama seda imeilusat reisi. Tänu kõigile osalejatele! Helgi Ruusmäe, Margus Uibo, Jaan ja Marju Tikk, Kuno, Jaanika, Mihkel ja Mariell Tikk, Leili Kont, Milvi Rüga oma lapselaps Matilda Vahkaliga, Ilse ja Hans Aigro oma lastelaste Rivo Simon ja Carola Indira Solnaga, Virve Paal oma lapselaps Brigitta Paaliga, Stella ja Siret Orav, Viia Uibo, Helju Viljat, Aili Nilbe, Pirjo ja Markus Miina.
