Koolide rahastamine – müüdid ja tegelikkus

Hariduse rahastamine on taas tekitanud suurt tüli ja segadust kogu Eestis.

Ka Luunja valla eelarvest hõlmab haridus olulise osa. Vaatame lähemalt, kuhu meie vallas haridusraha tegelikult kulub ja kust see tuleb.

Hariduse tähtsusest tulenevalt peaks sinna raha panustama eelisjärjekorras. Selle asemel on hetkel olukord, kus paljud õpetajad lubatud palgatõusu ei saa, üldhariduse rahastamine tekitab peavalu nii ministrile kui õpetajale. Nende vahepeale jäävad omavalitsused, kes ei tohiks olla kaugeltki pealt vaataja rollis, kuna nende otsustest sõltuvad kohapealsed tegelikud võimalused.

Seoses hariduse rahastamisega on tekkinud või tahtlikult tekitatud mitmeid eksitavaid müüte.

Esimene müüt - riik on süüdi, kui kohapeal ei suudeta haridust anda. See väide on vale - riik ei pea kinni maksma kõiki hariduskulusid, omavalitsusel tuleb vajadusel panustada lisaks. Kui seda teha ei taheta või ei suudeta, siis tuleb virisemise asemel langetada otsused - milliseid haridusteenuseid ja kuidas oma elanikele pakkuda.

Küll on aga segadust ja pahameelt tekitanud see, et riigi poolt muudetakse igal aastal rahastamismudelit (klassitäituvuse piirnormid, klassijuhatamine, ametijärgud jm), mistõttu palgatõusuga kaasnevad „konksud" - suuremad klassid, kohustuste lisandumine jne.

Teine müüt - riigi (rahalisel) survel peavad omavalit sused gümnaasiumiastmed sulgema. Tegelikult seisneb surve eelkõige psühholoogilises mõjutamises, riigipoolset rahastamist ei ole vähendatud. Kuid riik nõuab põhikooli ja gümnaasiumi kulude eraldamist, kusjuures põhikooli toetuse koefi tsient on suurem. Oluline on teada, et riik toetab tänavu väikesi koole suurtega võrreldes senisest heldemalt, et tagada hariduse võrdne kättesaadavus. Kui omavalitsus lisab siia oma panuse, tulevad mõlemad kooliastmed rahaliselt edukalt toime.

Kolmas müüt - gümnaasiumi pidamine on omavalit susele ülemäära kulukas. Tegelik pilt on näha allpool toodud numbritest - valla poolt lisaks makstav summa moodustab vaid väikese osa kogu kooli eelarvest. Palju suurem on summa, mida vald maksab juurde tugispetsialistidele põhikoolis. Tõsi, igas omavalitsuses on olukord erinev.

Samas toob Luunja kool ka raha sisse - teised omavalitsused maksavad meile siin õppivate gümnasistide eest aastas 15 tuh eurot. Gümnaasiumi puudumise korral jääb see raha saamata, lisaks peaks vald tasuma teistele omavalitsustele 23 tuh eurot ning katma ka sõidukulud.

Neljas müüt - koolivõrgu reform (gümnaasiumiastme sulgemine) tagab õpetajatele suurema palgatõusu. Valus tõde on hoopiski see, et riik hoiab kokku ka nende pealt, kes reformi on teostanud. Kujukas näide on Tartu linn, kus vaatamata teostatud reformile andis riik palgakuludeks mullusest vähem raha ning palgatõusuga on tõsised probleemid.

Luunja valla jaoks on olukord tänavu isegi paremaks läinud - võidame rahastamiskorra muudatuste läbi, samuti õpilaste arvu kasvu tõttu. Luunja vald saab hariduskuludeks riigilt tänavu 61 tuh eurot mullusest enam (sisaldab nii gümnaasiumi kui põhikooli osa). See võimaldab tõsta meie õpetajate palkade konkurentsivõimet.

Vaatame nüüd detailsemalt hariduskulude jaotust ja raha päritolu.

Esimene tabel näitab, kuidas Luunja valla hariduskulud jagunevad (2014. a,tuh eurot):

Teisest tabelist näeme, millest koosnevad Luunja Keskkooli kulud ning kust raha pärineb:

Riik eraldab palgakuludeks kokku 373 tuh eurot, vald panustab oma eelarvest lisaks 177 tuh. Valla panusest suurima summa (88,2 tuh) moodustab majanduspersonali palgakulu, järgnevad tugispetsialistide (logopeed, psühholoog, huvijuht, pikapäevarühma õpetajad) töötasud (54,5 tuh), gümnaasiumi õpetajad (22,7 tuh) ning juhtkond (11,8 tuh).

Seega moodustab gümnaasiumiõpetajatele valla poolt juurde makstav summa vaid 3,2% kooli eelarvest, 7% valla poolt kaetavatest kõikidest kooli kuludest ning 4,1% kogu kooli palgafondist, 0,66% kogu valla eelarvest. Meenutame veel kord, et gümnaasium toob ka sisse.

Veel üks oluline tegur - õpiränne, selle mõjud ja lahendused.

Hetkel õpib Luunja kooli gümnaasiumiosas lisaks meie valla lastele märkimisväärselt õpilasi mujalt. Samal ajal käib arvukalt meie gümnasiste mujal (peamiselt Tartu) kooli des. Õpirändel on mitmeid põhjusi - asukoht Tartu külje all, linna koolide valikuvõimalused, õpilaste eelistused jne. Tänane pilt ei peegelda ilmselgelt meie tegelikku potentsiaali, selle muutmiseks on aga vaid üks võimalus - tegutseda selle nimel, et oleks võimalikult palju põhjusi valida õpingute jätkamiseks oma kodukool. Kõige halvem lahendus on õpirännet kaudselt veelgi stimuleerida.

See kehtib ka kohalikul ja riigi tasandil tehtavate otsuste kohta tervikuna. Tõmme suurtesse linnadesse oli, on ja jääb - küsimus on, kas ja kuidas seda protsessi suudetakse tasakaalustada.

Minnalaskmine toob kaasa probleemi süvenemise, targa tegutsemise korral on võita nii mõndagi.

Loodetavasti aitab ülaltoodud info paremini tajuda hetkeolukorda ning mõista rahastamise ümber toimuvat, samuti omavalitsuse rolli, väljakutseid ja võimalusi sellega seonduvalt.