Koolikiusamine – tõsine probleem või meedia võimendus?
Koolikiusamist on alati olnud, koolivägivald suhteliselt uus nähtus. Mis on selle põhjus?
Koolivägivald ei ole uus nähtus. Vägivald, agressioon, kiusamine on üks ja sama asi. Ma mõistan vajadust jagada vägivald raskusastme järgi osadeks ning seeläbi seda diferentseerida, kuid panen inimeste südamele mõõta seda mitte subjektiivse hinnangu alusel, vaid ohvri vaatenurgast. Vägivalla tajumine on individuaalne, mõnele noorele on tema narrimine "prillipapaks" valusam kui mõnele teisele rusikalöök näkku.
Kiusamise põhjus on arenev inimloomus, soov paigutuda kõrgemale staatuse astmele, tähelepanuvajadus, õpitud käitumine, perevägivald jne. See, et me teame koolivägivalla põhjust, on alles esimene samm selle lahendamisel. Koolikiusamise põhjus on rohkem pealtvaatajates ja nn "kaasaplaksutajates" kui kiusajas ja kiusatavas.
Kas kiusajad on oma iseloomult, tasemelt, päritolult jm sarnased? On ka kiusataval tüüpomadusi?
Arvan, et on võimalik kirjeldada keskmist kiusajat ning tema tüüpomadusi. Sarnaseid omadusi võib leida rohkem iseloomuomadustes kui päritolus ja tasemes. Need on isiksuslikud jooned, mis suurendavad nooruki tõenäosust muutuda kiusajaks.
Tüüpomadusteks on vähene empaatiavõime, suurenenud tähelepanu- ja võimuvajadus, egotsentrism ja üldine hoolimatust teiste suhtes.
Sisemiselt ei ole kiusaja endaga rahul, kuid üldiselt ei tunnistata seda endale - välja paistab tihti hoopis kõrge enesehinnang ja enesekindlus.
Kas võime öelda, et koolikiusamist on aasta-aastalt rohkem või tundub see nii tänu meedia võimendusele?
Statistika näitab kord tõusu, kord langust, kuid julgen arvata, et see on viimastel aastatel olnud tõusuteel. Suurlinnades ja suuremates koolides, kuhu tullakse kooli ka kaugelt, on koolikiusamist rohkem, seda on erinevate uurimustega tõestatud. Koolikiusamisest rääkimine ja kirjutamine meedias on positiivne asi, üldse peaks sellest probleemist rääkima pidevalt, mitte ainult siis, kui selleks on põhjust - see kasvatab noored kõlbelisemaks, mis on lisaks kodule ka kooli ülesanne.
Koolid hoiaksid vägivallajuhtumid meeleldi enda teada, sest pärast avalikkuse ette jõudmist on raskem neid lahendada. Kas kooli siseasjaks jätmine pole vahel õigem?
Mina hindan julgust ja julget eeskuju. Kui koolid räägiksid avameelselt sellest, mis toimub, mitte ei vähendaks muret tekitavate olukordade sügavust, oleksime kõik paremini informeeritud ning osaleksime rohkem ka oma laste koolielus. Kui kool julgeb tunnistada koolikiusamise episoodide toimumist ja olemasolu, siis näitab see kooli seisukohta, et ollakse selle vastu. Mitterääkimine ja varjamine võib mõjuda kiusajaid julgustavalt ja koolikiusamist toetavalt. Teadmine tekitab dialoogi, dialoog kaasab ning tekitab teadlikkust. Teadlikkus aga muudab inimeste suhtumist ja väärtusi. Probleemi lahendamine ei tohiks olla häiritud sellest, kas see on avalikustatud või varjatud. See, kas info on vajalik kogu Eestile või jääb ainult kooli ja omavalitsuse teada, on probleemis kaasategevate inimeste otsustada. Kuid rõhutan, et see peab olema läbimõeldud otsus, sest mõnikord on vaja probleemi avalikustada teadlikult.
Kuidas suhtute filmi „Klass" ja praegu teles jooksvasse seriaali „Üheksandikud"?
Positiivselt. Hea on vaadata, kuidas asjad tegelikult on. Loodan, et saate tegijad on sellega siirad.
Olete esinenud paljudes koolides. Kuivõrd erinev on tagasiside koolides?
Erinev! Mõned koolid mõistavad dialoogi olulisust ning mõned arvavad, et kutsume sellega hunti karja. Mina pooldan dialoogi ning probleemist siiralt rääkimist. Mõnikord ei ole lahendused nii kerged tulema ning pahatihti ei teata ega osata, mida teha. Kuid see ei tähenda, et peab valehäbist pea liiva alla peitma. Ka siin loeb aus ülestunnistus - ma näen probleemi, kuid ei oska sellega midagi ette võtta.
Mõiste „koolikiusamine" võib tekitada raami, et kiusamine on ainult koolis. Tegelikult on seda ju ka väljaspool kooli ja üha enam toimub küberkiusamist. Näiteks filmitakse kaasõpilasi tema tahte vastaselt, lisaks sellele pannakse klipp internetti ja jagatakse seda. Mida ette võtta, kuidas seda peatada? Kuidas saada jälile anonüümsele kiusajale?
Arvutimaailmas ja eriti internetis jääb igast sammust digitaalne jälg. Kui keegi kuskil on midagi on üles laadinud, saab seda tuvastada isegi siis, kui konto, mille alt seda tehti, on võltsitud. Kiusajate migreerumine internetti võib olla tõesti tõusev trend, kuid selle vastu võideldakse üsna efektiivselt - enamikule lehtedest saab esitada kaebuse ning kommentaar, pilt või video võetakse maha. Kui seda võimalust ei ole, saab kontakteeruda virtuaalserveri teenusepakkujaga ning juba läbi nende solvava info internetist kõrvaldada.
Mida ette võtta selliste kiusajatega ja kuidas seda ennetada?
Ma ei väsi kordamast lapsevanematele, õpetajatele ja sotsiaaltöötajatele, et enamus asju siin maailmas ei ole saavutatavad ühe käiguga, tihti on vaja teha mitu sammu selleks, et muutus tekiks. Esimene samm on kõrvaldada solvav info, teiseks otsida ning leida üles inimene, kes info internetti pani, ning kui tegemist on lapsega, peab toimunust teavitama tema vanemaid.
Ei tohi tekkida olukorda, kui täiskasvanud inimesed, kes tööja eraelus lahendavad keerukaid probleeme ning suudavad jõuda oma püstitatud eesmärkideni, kaotavad järsku pea, kui tegemist on nende lapsi puudutava probleemiga. Emotsioonid, mis tekivad oma last kaitstes, tuleb kontrolli alla võtta ning lahendada tekkinud probleemi nagu iga teist ettetulnud takistust, toetudes ratsionaalsele mõtlemisele ja kehtivatele õigusaktidele.
