Koolikiusamise lood: ma olin kiusaja/ma olin tõrjutu

 (16)
Kiusamisest vabaks - Märjamaa lasteaia lapsed
Kiusamisest vabaks projekti lilla karuFoto: Sven Arbet

MTÜ Lastekaitse Liidu ellu kutsutud projekt „Kiusamisest vabaks!” on ennetav metoodika, mille eesmärk on luua algklasside laste vahel üksteist arvestav ja kaasav suhe, kiusamist ennetav käitumiskultuur, kus suhtutakse üksteisesse sallivalt ning austavalt, kus lapsed hoolivad üksteisest, kiusamise korral sekkuvad ja kaitsevad kaaslast, kes seda ise ei suuda.

Ma oli kiusaja. Vist...

Minu teismeiga möödus ühesTallinna suures linnaosas. Palju samavanuseid noori, nendega ai väljakul rahvastepalli lahinguid löödud, ratastega ringi uhatud, salaja linna peal diskodel käidud, poole ööni rõdude all asju arutatud. Mis asjad need olidki, enam ei mäleta, aga fakt on see, et kella kümnene kojumineku korraldus läks alatihti meelest. Ega ma ilmselt oma vanematele just lihtne tütar ei olnud.

Ilmselt võisin siis olla pigem selline „pundi populaarne plika“. Minu klassis käis üks paksuke poiss. No selline, kellega ülemäära palju tegemist ei tehtud. Ega ma täpselt ei tea, kuidas ja mis põhjustel, aga ühel päeval oli see poiss minu kodu ukse taga (mina muidugi ise kuskil väljas jälle) ja andis mu vanematele muretseva ülevaate, kuidas nende tütar mööda ilma ringi litutab ja täiesti ebasobivaid sõpru evib ja üleüldse käitub valesti. Kuidagi sai ta sellesse teemasse pühendatud ka osad õpetajad. Näiteks mäletan ma kehalise kasvatuse õpetaja lakkamatuid kommentaare, et mis nüüd, õhtuti jaksad küll poistega ringi lasta, aga nüüd tunnis kolme kilomeetrit joosta ei jõua. Vanemate kasvatuslikest loengutest rääkimata.

Mäletan üha kasvavat trotsi. Mis mõttes tuleb see poisike minu elu korraldama! Õieti siis küll muutus minu kodune kord oluliselt rangemaks ja ilmselgelt tundsin, et just see poiss on süüdi. Kuidagi moodi õnnestus mul tema vastaliseks muuta pea terve klass. Teda hakati norima, leiti küll hoopis teised teemad, tema kehakaal ja nohiklikkus, aga mäletan, et kogunesime peale tundide lõppu kampa, jälitasime teda karjakesi koduteel, pommitasime lumepallidega. Ja ausalt, mõnikord olid seal kividki sees. Blokeerisime tema koduukse, ei lasknud tuppa... Minu meelest proovis tema ema ka meid kuidagi kõnetada, aga mis sa selle karjavaimuga teismeliste kambale seletad, keegi ju ei kuula. Ega ma tol hetkel ei mõelnud, et me teeme talle ülekohut. Vastupidi, see oli pigem õigluse jalule seadmine. Umbes nii, et kui sina tegid minu elu põrguks, siis mina teen sinu oma ka. See aktiivne kiusamise faas sai muidugi mingil hetkel mööda. Mõnikord ta sai ehk veel tahvlilapiga, mõnikord noriti. Aga pigem tõrjutuks ja omaette olijaks see poiss jäigi.

Olles täna küll täiskasvanud inimene, aga ilma igasuguse pedagoogilise hariduseta, ei oskaks ma siiski pakkuda tollasele olukorrale head lahendust. Kui õpetajad oleks kuidagi sekkunud? Või mõni sestsamast kambast julgenuks öelda, et see ei ole päris õige, mis me teeme? Mina pean tunnistama, et ega see pea 30 aastat noorem mina minus täna eriti sooje tundeid ei tekita. Päris õudne käitumine tegelikult. Aga tol hetkel ma nii kindlasti ei arvanud.

Ilmselt ma siin olin... kiusaja. Häbi tunnistada.

Koolilaps sajandilõpu kaheksakümnendatest


Ma olin tõrjutud

Minu elukaaslane ütleb üsna tihti tüli käigus, et rahune maha, ega mina ei ole süüdi, et sul oli raske lapsepõlv. Selle lause peale lähen ma veel rohkem põlema ning kukun talle omakorda etteheiteid tegema stiilis „kuidas sa võisid midagi niisugust öelda või „sa ei tea mitte midagi minu lapsepõlvest ja kuidas ma ennast tundsin“. Mida siis õige tähendab see minu raske lapsepõlv

Koolikiusamine on sõna, millele ilmselt minusugune mitukümmend aastat tagasi, kui ma koolis käisin, igapäevaselt ei mõelnud. Siis ei räägitud. Siis ei öeldud midagi. Keegi ei öelnud midagi – ei kiusatav ise ega õpetajad ega vanemad ega sõbrad. Kõik teemad olid tabud alates perekonnaõpetusest kuni seksuaalkasvatuseni välja. Vaikselt kannatati kõik ära, keegi ei läinud kaebama, ei räägitud kodus vanematele, keegi ei astunud kellegi kaitseks välja ning tegelikult pole ma üldse kindel, kas lapsed üldse suhestusid teemaga selliselt, kas keegi kiusab kedagi või on ise kiusatav.

Mind ei kiusatud otseselt igapäevaselt, st keegi ei varastanud mu koolikotti nurgast, ei peitnud mu kehalise kasvatuse riideid, ei sikutatud ega tiritud patsist või ei mõnitatud avalikult, ei hüütud järele sõnu ega kirjutatud tundide alguses midagi minu kohta käivat vulgaarset tahvlile. Ammugi mitte ei kirjutanud keegi midagi näoraamatusse, sest selliseid asju polnud olemas. Õnneks.

Aga ma olin üksi. Väga üksi, sest peaaegu keegi ei suhelnud minuga. Ma ei ütleks, et ma nägin välja kole, aga imeilus ka ilmselt mitte. Ma ei olnud paks, aga ka mitte ultrapeenike. Ma ei osanud kiiresti joosta või kaugele hüpata või õhtuti korvpalli platsil mängida. Ma olin tark, mulle meeldis lugeda raamatuid, mul oli alati kõik õpitud, tundideks ettevalmistatud, kodutööd tehtud. Ma meeldisin õpetajatele ja mind kiideti tundides. Järeldus – ma olin nohik ja pugeja. Lisaks sellele ei olnud mul kõige popimaid riideid (muidugi, mis oli popp 20 aastat tagasi?) ja minu perekond ei olnud rikas. Minu isa ei käinud siis Soomes värvilist traati toomas. Kogu seda komplekti arvestades olin ma automaatselt out. Mul ei olnud sõpru, keegi ei käinud meil külas, mulle helistati (lauatelefon oli peaaegu igas majas siis juba olemas) ainult selleks, et küsida, mis õppida jäi mingiks tunniks või kuidas ma mingit ülesannet lahendan. Mul ei olnud kunagi sünnipäevapidu, sest keegi ei tulnud. Kui toimusid koolipeod, siis keegi ei võtnud mind tantsima. Kas jätkata näidete toomist?

Minu sõpradeks said minu raamatutegelased ja kujuteldavad sõbrad, kelle ma endale välja mõtlesin. Ja tundide viisi päevikute pidamine (pastakaga kirjutamine vihikusse) ja oma sisemise elu välja ladumine nendele lehtedele. Ja mida edasi, seda vanemaks ma sain ja minu ainuke lootus oli põgenemine. Ära minna. Mujale. Kus keegi mind ei tunne ja keegi mind ei tea. Ja ära ma läksin. Teise kooli. Ja tegemist oli pigem instinktiga kui alaealise kaalutletud sügavmõttelise otsustusvõimega.

Alles nüüd, täiskasvanu eas, oskan ma tookordset minevikku analüüsida ja mõelda, miks ja kuidas see kõik oli ja kes oli süüdi või õigemini ‒ kelle tegematajätmiste (pigem siiski oskamatuse ja teadmatuse tõttu) mina olin üksik ja miks keegi sellele tähelepanu ei osanud pöörata, sealhulgas ma ise. See on viinud mind mitmete psühholoogide uste taha. Kui ausalt tunnistada, ma ise sellest suurt ei mäleta, st aeg on teinud oma töö ja minu emotsioon kogu selle perioodi suhtes on raugenud, aga ei saa mainimata jätta tõsiasja, et olen ka mina heietanud elu lõpetamise mõtteid ja neid ka reaalselt üritanud täide viia. Järelikult on see mõjunud. Rohkem, kui endale toona aru on antud. Aga see kõik oleks võinud lõppeda ju teisiti ja mind ei pruugiks täna olla siin, et neid sõnu kirjutada. Kuidas seda öeldaksegi, et metatasandile jätab meie lapsepõlv meie edasist elu arvestades kõige suurema jälje.

Koolilaps sajandilõpu üheksakümnendatest.

Mis on kiusamine?

Kiusamise mõistet kasutatakse väga sageli, kuid programmis „Kiusamisest vabaks!“ lähtutakse järgmistest tunnustest:

• Kiusamine on rühmafenomen. Tõrjumine võib toimuda üksikisikute vahel, kuid kiusamise puhul toimub see rühmas, kus mitmel osalisel on suuremal või vähemal määral nähtav roll.

• Tõrjumine on süstemaatiline. Siin on tegu terve hulga suuremate ja väiksemate käitumisviisidega, mis kõik annavad lapsele märku, et „sa ei kuulu siia“.

• Kiusamisvormid võivad olla otseselt solvavad või kaudselt tõrjuvad.

• Kiusamine leiab aset laste koosluses, kust laps ei saa ära tulla.

Koolivägivalla ohvriks langeb reeglina see, kes on teistest millegi poolest erinev

• kehalise puudega

• käitumisiseärasusega

• erilise välimusega

• puudulike sotsiaalsete oskustega

• tervisehäiretega

• madala intellektiga

• madala staatusega grupis

kiusatakse ka neid, kes:

• ei löö vastu

• on teistest targemad

• on teada, et ei lähe kaebama