Miks sa otsustasid pärast nii pikka staaži koolist lahkuda?

Kool ei ole minu jaoks enam hariduse omandamise asutus, vaid laste hoiukoht. Õpetajatel ei lasta enam õpetada ja õpilastel õppida. Suuresti on selle põhjuseks tõmblev ja igas asjas kokkuhoiuvõimalusi otsiv hariduspoliitika. Näiteks surutakse erivajadustega lapsed tavakoolidesse, pidevalt leiutatakse õpetajale uusi ülesandeid (viimane näide on nn uurimistööde juhendamine, varasemast on peale surutud iga-aastased kohustuslikud arenguvestlused jne). Ja seda kõike peab tegema müütilisest missioonitundest. Minul sai see missioonitunne lihtsalt otsa. Ja ma pole perpetuum mobile.

Teine põhjus lahkumiseks on ühiskonna suhtumine. Õpetajat võrreldakse pidevalt koristaja ja kassapidajaga, unustades, et õpetajaks saamisel on esmaseks eelduseks piisav ajumaht hariduse omandamiseks. Lisaks on vaja korralikku suhtlemisoskust, et koolis ellu jääda. Paljudele näib, et mujal õpetaja hakkama ei saa. Seega materdame õpetajaid edasi ja itsitame pihku - paras neile!

Mida ütled tegevpedagoogidele?

Igaüks teeb oma otsused ise, aga olukorra paranemist pole enne oodata, kui hariduselus toimub täielik kollaps.

Tere tulemast kooli õpetajateks kõigile, kes soovivad lühikest tööpäeva, suvist mitmekuulist puhkust, oo ja ärgem unustagem koolivaheaegu ka! Mis see ikka ära ei ole: matemaatika õpetamisega saab hakkama iga kassapidaja, tööõpetuse omandamine käib koristaja käe all, vallaametnikud saavad hästi hakkama tänu oma liikuvale tööle geograafia õpetamisega jne jne.

Ainult üks pisidetail veel: ei möödu enam kaua aega, kui head haridust ollakse sunnitud ostma kallites erakoolides...Loe pikemat artiklit Kuulutaja veebilehelt.