Kõrguvad tornid pankrannikul
Lollide küla, ütleb rahvasuu. Ütlevad need, kes Rannamõisa-Klooga maanteel sõidavad ja ainult lagendikul seisvaid kolosse kõrgusesse pürgivate tornidega näevad. Ja ütlema hakati siis, kui kolossid kerkima hakkasid, nii kolmkümmend aastat tagasi. Mida ütleb aga külarahvas ise?
Mitmed ei taha midagi öelda - on solvunud. Üks mees on siiski nõus, võtab küla eest ja külast kõnelemise enda kanda - nii, nagu ta seda alatihti teeb.
"Kõik algas 1974. aastal, siis kui Ranna sovhoosi direktoriks oli legendaarne Vello Lind," meenutab ammuseid aegu külas üks pikaaegsemaid külaelanikke Raul Boberg. Seitsmekümnendate keskpaigani oli siin tühi maa, kadakane karjamaa. Direktor Lind võttis kätte ja ehitas sinna kadakate vahele endale suvila. Vaatega merele.
Siis hakati siia ka teistele suvilakrunte jagama, tänapäeva mõistes detailplaneeringut tegema. Asutati suvilakoperatiiv Romantik.
"Vello Lind ütles, et siia saab väga perspektiivika elamurajooni," meenutab Raul Boberg. "Linnul oli selline omadus, nägi asjades perspektiivi, kui midagi ette võttis, siis ikka suurelt." Ka krundid said tollasest "nõukogude keskmisest" suuremad. Siis hakati siia ka teed rajama, esmalt lihtsat kruusateed paepealsele. Ja maju hakkas järjest tulema. Tollane ehitusjuht Raul Boberg ostis ise ära direktor Vello Linnu suvila ja ehitas ümber majaks.
Kui Eesti iseseisvumisega ajad vabamaks läksid, hakkasid inimesed suvilaid elumajadeks ümber ehitama. Ja rajama uuselamuid - kerkisid teiste seas ka paljukõneldud tornidega majad, kus elamispinda 1500 või rohkemgi ruutmeetrit.
Nii sündis ajaloolisse Ilmandu külla uuselamute asum. Romantilise nime ja merevaatega suvilakoperatiivil "Romantik" oli kõige sellega juba õige vähe ühist. Külaelanike soovil nimetati küla Kadaka-Ilmandu külaks. Tänaseks on Kadaka-Ilmandu külas 40 kinnistut, kus elab sadakond inimest. Ja nii inimesi kui maju tuleb aina juurde.
"Ega ju inimesi keelata saa, ehitagu aga," arvab kunagine ehitusfirma juht. Ise on ta ehitanud neli maja, iseendale ja kahele pojale. "Mina olen rikas poegade poolest, mul neid neli," naerab ta siis. Rikkust, ja märksa teistsugust kui lasterikkus, nõuab iga sellise kolossi ülalpidamine - küte, elekter, hooldus ja remont...
"Eks selle pärast on mitmed majad ka üsna tihti omanikku vahetanud, teinekord ka pikalt müügis olnud," teab Raul Boberg. "Enamik neid aga, kellega me siin veerand sajandit tagasi alustasime, elavad praegugi siin, või on läinud... päriseks," mõtiskleb külale aluse pannud hallipäine härrasmees. Ja loeb üles terve rea tuntud nimesid, kes ise või kelle järeltulijad siin elavad. Nende hulgas on hästi tuntud ärimehi, suurlaevade kapteneid, reedereid ehk laevaomanikke, Harju KEKi endisi ja praegusi tipptegijaid.
"Need inimesed ei saa ju olla lollid. Nad on edukad. Edukad oma erialal, aktiivsed avalikus elus," on Raul Boberg kindel. Selles võib vist kindel olla, et härrasmehel on õigus. Lollid niisuguseid maju ei suuda ehitada ega üleval pidada. Miljoniline merevaade Bobergite pere ise elab majas, milles pinda on 430 ruutmeetrit. Ja ei häbene seda külaliselegi näidata. Avarast elutoast avaneb vaade aeda, sealt üle kadakate juba merele.
Miljonivaade. Mitte seda ei taha peremees aga näidata - miljonivaated on siin enamikel majadel.
"Mööbel," näitab peremees merevaatega avara töötoa sisustust - stiilset töölauda, raamatukappi, toole. "Meie oma disainitud, oma mööblifirmas tehtud. Töötan nüüd kodus, kodukontoris. Kuigi ametlikult võiks ju pensionipõlve pidada."
Raul ja Reet Boberg oma merevaatega koduaias kevadtöid tegemas. Foto: Ülo Russak
Naine, proua Reet Boberg, askeldab klindipealses aias, riisub kulu kokku. Mis on aga peremehe hobid?
"Olen elu aeg töötegemise kõrval kõvasti ka sporti teinud, viievõistlust. Kuulusin aastaid Eesti koondisesse," meenutab halli peaga mees noorust. Ja osutab käega õues olevale basseinile. "Harrastan nüüdki ujumist."
Miljonivaatega maja ja miljonilise merevaatega bassein. Ja selliseid pole siin sugugi vähe. Paljudes majades on basseinid või klaaskatusega välibasseinid, vaatega merele. Mis see kõik aga maksab? Näiteks kütmine?
"Mina teiste eest kõnelda ei tea, minul läheb oma maja kütmiseks 4 tonni kütteõli," ütleb Raul Boberg. "Kilo õli maksab umbes üks euro".
Edasi arvutada on lihtne - neli tonni õli maksab neli tuhat eurot aastas. Kütteks. Edasi arvutada on veel lihtsam - kui maja pind pole mitte 400, vaid 1600 ruutmeetrit, kulub järelikult 16 tonni õli ehk 16 000 eurot küttele aastas. Nii palju kulub siis suuremates majades küttearvetele.
"See aga ei tähenda, et praegu maju suuremaks ei ehitata," teab küla asjadega kõige paremini kursis olev mees. "Hiljuti osteti siin ära üks 800-ruutmeetrise elamispinnaga elumaja. Aga ju jäi ostjale väheks, ehitas kakssada ruutmeetrit elamispinda veel juurde."
Ise on palju tehtud Raha selles külas esimeseks mureks ei paista olevat. Mis on aga mureks?
"Tänavalgustusega oli probleeme," meenutab Kadaka- Ilmandu külavanem. "Valla abiga sai korda. Praegu on probleemiks meie sõidutee tagumine ots, seal, kus uued majad kerkinud. Vaja kõvakatet, meie omavahenditest hangitud asfaltpuru laguneb ruttu. Aga palju oleme ka ise teinud, talgute korras nagu teisteski külades. Lammutasime ohtlikud varemed, rajasime tenniseväljaku, küla osalus oli kolmandik, riigipoolne abi ülejäänud - eks neiski ettevõtmistes oli vald toeks."
Kas aga hoopis see ei ole Kadaka-Ilmandu küla valusaks põhiprobleemiks, et rahvasuus seda tornidega küla lollide külaks kutsutakse?
Soliidse olemisega hallipäine härrasmees ainult naerab selle küsimise peale. "Ehk mõnda meie küla elanikku see häirib, enamikku küll kindlasti mitte. Ma ju rääkisin, et lollid selliseid maju ei suuda ehitada, ei suuda talgutega ja omaosalusega rajada laste mänguväljakut ja tenniseväljakut."
Ei saa eitada - need peavad olema asised ja ettevõtlikud inimesed, kes seda suudavad.
Järsku jääb hallipäine külavanem tõsiseks. "Tegelikult on legendide järgi lollide küla ajaloos kuskil siinkandis olemas olnud. Seal oli kombeks sugulaste vahel abielluda. Sealt see nimi tuligi. Mis on nende asumist saanud, seda ei tea tänapäeval vist keegi, meie küla aga kasvab." Küla pikaajalisel elanikul on vist õigus.
Väike Roco Boberg ema Jana süles. Foto: Ülo Russak
___________________________________________
AIVI KUKKE
Valla arhitekt
Muutuvad inimesed, muutuvad nende vaated, muutuvad taustsüsteemid. Ilmandu räägib tollel ajal (nõukogude korra lõpul, vabariigi aja alguses - toim.) rikkaks saanud inimeste mõttelaadist ja püüdlustest, kajastades selle aja suundumusi teha midagi teistmoodi, uutmoodi ja kindlasti uhkemalt. Eks arhitektid proovisid siis seda kõike kirja panna. Lisaks oli moes ka postmodernism ja samas oli ehitus ikka väga nõukogudeaegsetes kingades. Eks ta ole ajastu paradoks ja peegel.
ERIK SANDLA
Abivallavanem
Tänaseks on see Ilmandu Kadaka külaosa väljakujunenud asum, heakorrastatum kui nii mõnigi teine küla, kuigi mõni kinnistu seisab veel tühjana, mõnel vaatab vastu ammu pooleli jäänud räämas ehitis. Seal on elanikel välja kujunenud ka kindel liidrite grupp, kes oma küla asju ajab ja vallavalitsusega suhtleb. See on positiivne - nii oleme sinna ühiste jõududega näiteks spordiväljaku ehitanud. Ka tehakse seal ühiselt igal aastal talgud. Kui kodude heakorrast rääkida, siis mitmed küla koduaiad on heategevuskonkurssidel osalenud ja auhinnakohtigi saanud. Aiad sobivad suurepäraselt majade ja merevaatega. Ilmandu Kadaka külas elab palju tuntud inimesi, kes oma sissetulekult on üle keskmise valla maksumaksjad. Järelikult on neil ka finantsilisi võimalusi oma küla eest seista. Mitmed neist on investeerinud ka Tilgu sadama heakorrastamisse.
