Noortetoa esimesed aastad olid otsimiste- ja leidmiste aastad, kuid olid ka tegusad aastad. Aga aeg ei peatud, muutub maailm meie ümber, muutuvad inimesed, eelkõige noored. Tänased noored ei ole enam need, kes viis või kümme aastat tagasi. Noortetoa töö on kiratsenud juba 2011. a sügisest alates.

Noortejuhid Lea Külmallik ja Marit Roosvalt viisid läbi maakondlikul tasandil ohutusalaseid projekte, korraldasid sariüritusi nii fotokonkursside, kui piljarditurniiride näol. Korraldasime matku ja väljasõite. Ikka üheskoos, sest teisiti pole see meie majas võimalik.

Nende lahkudes, kuulutasime välja konkursi uue noortejuhi leidmiseks: avaldusi tuli palju ja igast Eestimaa nurgast. Kahjuks kuuldes palganumbrit, mis me suudame selle töö eest maksta, jäid sõelale vaid mõned kohalikud noored, kes pärast, kuuldes töö iseloomust, ise loobusid konkureerimast. Ja nii meie noortejuhid vahetuma hakkasidki, ikka kuu ja paari tagant. Igaühel oma erinevad põhjused lahkumiseks.

Mis stabiilsest noortetööst saabki sel juhul juttu olla. Meie oma jõududega suutsime vaid noortetoa lahti hoida ja minimaalseid tegevusi korraldada. Nii läks ka sellel sügisel, kui taas kord toimus noortejuhi vahetus. Mul on alati olnud igale uuele töötajale suured ootused - äkki seekord õnnestub ja töö läheb käima. Kahjuks on reaalsus olnud teine. Kui noortejuht ei suuda endalegi päris täpselt selgeks teha asju unistuste ja reaalsuse vahel, kuidas peaks seda suutma siis laps. Kui täiskasvanu ei mõista, et igas asutuses on sisekorra reeglid, millest tuleb kinni pidada, kuidas saab seda siis nõuda ja õpetada lastele.

Nii tuligi ka seekord katseaja lõppedes noortejuhi tööleping üles öelda. Mis mõistagi ei meeldinud ei töötajale ega ka lastele. Kellele see meeldikski, kui oldi harjutud juba vaba ja laheda olemisega, kus reeglid kehtisid just nii kaua, kui teised Rahva Maja töötajad majas olid. Õhtud siin olid aga tumedad...

Ja siis tuligi KRAHH. Noortejuhi viimasel tööpäeval!, tegelikult hakati seda juba eelmise õhtu hilistel tundidel ette valmistama - lehtede viisi lendlehti ja lemmiknoortejuhi piltide välja printimisega. Kusjuures noortejuht ise agaralt internetipunktis paberit jagamas. Nii näitab videosalvestus.(meeldetuletuseks: printimine on meil AIP-s tasuline ja tarbetuid pilte me ei luba üldse välja printida, sest see raiskab väga palju tahma). Koostati ka nimekirju ja ja korjati allkirju. Ei hakka seda järgmist päeva täpselt kirjeldama, sest sinna mahtus väga palju ebameeldivat. Kuid seda päeva jäid meenutama plakatid huvitavate tekstidega nii Rahva Majas, kui ka õues teadete tahvlil, lõhutud vaas, katki murtud dekoratiivlilled, puruks rebitud piljardimängu eeskirjad ja ära kortsutatud ja puruks rebitud paberikorvitäied paberit. See oligi KRAHH.

Miks ma seda kirjutan? Aga sellepärast, et mis juhtub, kui täiskasvanud inimene ei oska lahendada olukordi normaaselt. Selle asemel, et provotseerida lapsi tegema asju, mis ei ole sobiv, oleks piisanud sellest, kui need samad lapsed kokku võtta, minu juurde tulla ja rahulikult olukorda selgitada. Ma saan aru, et viha ja raev tuleb endast välja lasta, aga kas on õige ja ilus teha siis seda just sellisel moel. Järgnevad päevad ise noortetoas tööl olles ja olukorda selgitades, sai lastega nii mõnigi asi selgeks räägitud.

Kuidas ja mismoodi meie töö siin edasi kulgeb, sellele annab ehk vastuse kultuurikomisjoni koosolek. Selge on aga see, et olen noortetoa tegemistesse pannud nende aastatega nii palju oma energiat ja aega, et kahju oleks sellele kõigele kriips peale tõmmata. Samas peab Rahva Maja jääma ikka rahvamajaks kõigi oma funktsioonidega, kas või ainult pensionäridele.

Lammutada on kerge - taastada raske. Ja lõpuks üks väikene soov ka lastevanematele.

Kui me korraldasime noortetoa lahtiste uste päeva, siis leidis vaid üks ema (kiitus talle) aega tulla vaatama, millega ta lapsed noortetoas tegelevad. Mis võimalused siin on. Teised on saanud pildi vaid laste või lihtsalt teistelt kuuldud juttudest. Aga oma silm on kuningas-tulge,vaadake ja vestelge.Muidu tekib tahes tahtmata pakihoiu tunne:mu laps on kindlas kohas hoiul ja kui see hoid mingil põhjusel suletud on,siis on pahameelt palju. Et uut Krahhi ei tuleks, tuleb meil kõigil koostööd teha.

Noortejuhti ja noortetuba ei ole tõesti vaja Rahva Maja juhatajale vaid ikka noortele!