Kui ema elab kõige ilusama pilve peal

 (59)
Kui ema elab kõige ilusama pilve peal
Melanii ja Margus toimetavad kahese tandemina ja saavad kenasti hakkama. Melanii blondidesse kiharatesse punuvad Marguse mehekäed vilunult patse, pühapäevahommikud on pannkoogilõhnalised ja tütre kleitide ja satsidega on mees ka kenasti kursis, teab täpseFotod: Koduvald

Maikuu teisel pühapäeval tähistatakse emadepäeva. Emadele viiakse kohvi voodisse, joonistatakse kaarte, nad külvatakse üle lilledega, neid kutsutakse lasteaiapidudele. Aga kuidas saab hakkama üks pisike tüdruk, kelle ema on nii kaugel, et peole tulla ei saa? Kui ta kohe üldse enam kunagi tulla ei saa.

Meil oli nii, et kui eelmisel aastal oli lasteaias emadepäevapidu, kutsuti emad kokku, lapsed esinesid ja pidid siis jooksma üle saali sülle, ise hüüdes, et minu kallis emme. Melanii-Chris karjus siis üle saali vist küll kõige kõvemini, et minu kallis issi! Nii et tema lahendas selle ise ära, keegi kuidagi ei õpetanud ega suunanud,“ meenutab Margus vaikselt naerdes.

Melanii-Chris on elanud nüüd juba kolm aastat kahekesi isaga oma ilusas Maidla külas asuvas kodumajas. Seltsiv ja terane, temas ei ole kübetki kohmetust, kui ühel kevadõhtul ajalehetoimetaja ukselävele ilmub. Jagab ühe käega kommi ja teisega pähkleid, näitab ära kõik multifilmide lemmiktegelased ja küsib igasuguse võltsi tagasihoidlikkuseta, kas küllatulnul on ikka beebi kodus. Ja et kui ei ole, kas ta siis võiks äkki saada. „See õe või venna teema on meil ikka ajuti jutuks. Melanii ütleb, et nii hea oleks, kui emme oleks ikka jõudnud veel ühe tita saada,“ nendib Margus.

Pisike Melanii-Chris emaga
Seotud lood:

Lohutav mõte

Aga ema ei jõudnud. Õieti ei jõudnud ema isegi Melanii kasvamist kuigi palju näha. Tüdrukukese 1. sünnipäevaga koos sai teada hirmsa diagnoosi. Rinnavähk, mida kohe ka opereeriti ja mille kohta kolm kuud hiljem tohtrid õnne soovisid ja ütlesid, et kõik on korras. Veel kuus kuud hiljem järelkontrollis selgus aga jube tõde, et vähk oli tagasi ja levinud kopsudesse ning maksa. Järgnes kiiritusravi, abi otsiti ka nõidadelt ja igasugustest alternatiivsetest allikatest, aga oma tütre kolmandat sünnipäeva ema enam ei näinud.

Margus ei mäleta, et kahe ja poolene tirts oleks hirmsasti nutnud. Mees ise küll otsis õpetust igasugu raamatutest, mis lapse leinaga toimetulemist leevendaksid, aga Melanii-Chrisi lohutas hoopis isa välja pakutud mõte, et ema elab nüüd pilve peal ja vaatab nende kahe tegemisi pealt. „Talle kohe hirmsasti meeldib see teadmine. Teinekord sõidame kuskile autoga ja taevas on mõni erakordse kujuga pilv, siis ta kilkab, et näe, emme on seal,“ räägib Margus. Nüüd kui laps on juba peaaegu kuuene, on ta paar korda küll lasteaiast tulles kurb olnud, sest kaaslased on talle püüdnud selgeks teha, et seal pilve peal küll mingit elu ja ema ei ole. „Eks ma siis lohutasin, et ega teised meie pere asju nii täpselt ju ei tea. Las nad räägivad, aga meie ema on ikka seal,“ ütleb Margus. Ta mäletab ka seda, et kummalisel moel oli esimestel nädalatel peale naise surma hoopis tütar see, kes teda lohutas ja eluvaimu süstis. „Esimesed nädalad olin ikka emotsionaalselt väga läbi. Istusin kodus õhtusöögilaua taga ja eks ikka kippus pisar tulema. Siis oli Melanii see, kes mind kättpidi mänguasjade juurde tiris, et issi, tule ruttu-ruttu, teeme rongi. Võib-olla see on tal mingi kaitsereaktsioon, et ta ei tahtnud näha, kuidas mina kurb olen ja püüdis mind siis omal moel turgutada,“ meenutab isa.

Uue ema igatsus

Marguse hinnangul on tänaseks, kui ema surmast on pea kolm aastat möödas, tütre mälestused emast natuke hägustunud. Majas on küll kõik seinad ema ja perepilte täis, nende kaudu räägivad nii laps kui isa vahetevahel emaga. Melaniid lohutab tänaseni ka see kujutluspilt pilve peal olevast emast, tihti ta vaatabki taeva poole ja jutustab oma tegemistest ja mõtetest. „Ju oli ta ka emme lahkudes nii pisike veel, et ei oska teda niimoodi otseselt igatseda,“ leiab Margus.

Samas emafiguuri otsib tüdrukuke ikka. Vahel piidleb peresid, kus ema lastega koos, vahel lausa nõuab isalt, et on vaja koju uus ema leida. Aga kui siis Margusel ühel hetkel tekkiski kaaslane, käitus tüdruk lausa vastupidiselt. Nad ei klappinud kohe üldse ja see kõik päädis sellega, et ühel õhtul seisis Melanii keset tuba, käed puusas, ja nõudis – tädi, palun mine oma koju ja ära mitte kunagi enam meie juurde tagasi tule! „Mul on tunne, et tema kujutluses peab see uus ema olema täpselt samasugune, nagu meie emme oli,“ nendib Margus.

Loe veel

Nii ongi, et tänaseks toimetavad Melanii ja Margus kahese tandemina edasi. Mees usub siiski, et kui ühel hetkel tuleb tema ellu õige inimene, siis kõik sujub. Juba Melanii enda pärast oleks vaja, et kodus ka naishing oleks. „Eks ma saaksin talle need esimesed rinnahoidjad ka ise ostetud ja poiste teemad selgeks tehtud, aga ma loodan, et selleks ajaks on meil juba tõesti see uus ema majas,“ on Margus optimistlik.

Saavad hakkama

Kui isa ja tütar kahekesi jäid, seisis Margus silmitsi paljude teemadega, mis kuidagi traditsiooniliselt just naiste ja emade pärusmaa on. Oli palju asju, mida ta ei teadnud. Millist pesupulbrit kasutada näiteks. Kolas mees siis tundide kaupa naiste foorumites ja sai selguse, et igasugu lõhnavad vahendid tuleb ära unustada. Oli ülemääragi tähelepanelik selles osas, kuidas tütreke välja näeb, et kummikud ei oleks porised, et sukkpükstes ei oleks auku. „Eks ma tundsin end kuidagi alaväärselt, aga ei tahtnud mitte mingi hinna eest, et keegi saaks öelda, et näed, Melaniil ju ema ei ole, sellepärast ongi siis augud pükstes. Täna olen selles osas juba rahulikum ja ei proovi kõigest väest tõestada, et ma saan hakkama,“ ütleb Margus naerdes.

Aga hakkama saavad isa ja tütar sellegipoolest, Melanii õhukestesse blondidesse kiharatesse punuvad Marguse mehekäed vilunult patse, pühapäevahommikud on pannkoogilõhnalised ja tütre kleitide ja satsidega on mees ka kenasti kursis, teab täpselt, milline on printsess Elsa ja milline pintsess Anna oma. Gaderoob on Melaniil päris muljetavaldav, lasteaeda minekuks riietutakse täie tähelepanuga. „Just hiljuti olime poes ja tütar tahtis mingit uut kleiti. Mitte et ta oleks jonninud või nõudnud, aga tal oli selline argument, et kui ta selle selga paneks, siis ta oleks nii ilus, et siis tuleks üks kaunis noormees ja suudleks tema kätt ja tema ise tunneks end nagu printsess,“ naerab Margus. Kas kleit osteti? „Muidugi, kuidas selliste põhjendustega saaks soovi täitmata jätta!“ Emast on jäänud alles ka igasugu iluasjandusi, nii aitab Margus tütrel ka küüned küütlevaks lakkida või põske puuderdama õpetada. Samas ei pea ta end ka selliseks ninnunännutajaks, pigem püüab suhtuda tütresse kui võrdsesse kaaslasse, kellel on õigus oma arvamusele ja tahtmisele, aga kes peab oskama ka kompromisse teha. Võib-olla on see ka põhjus, mis tüdrukuke on erakordselt seltsiv ja suhtlemisaldis. Ning parasjagu isepäine ja nõudlik ka. „Võib-olla mõnes mõttes olen ma teda ülemääragi hellitanud. Aga kui asi on ikka tõsine, siis ta saab aru küll, kus piirid on,“ nendib Margus. Üldse veedavad nad palju aega koos. Margus ei mäleta mitte ühtegi ööd, millal ta oleks oma lapsest eemal olnud. On see siis vanusest või millestki muust, aga ega ta ei kipugi kuskile kodust ära. Mõned sõbrad vahel ütlevad, et mine nüüd tuuluta ennast linna peal natuke, aga Margust väga ei kisu.

Melaniiga koos võetakse küll asju ette. Eriti meeldib neile kahele autoga ringi sõita ja erinevaid kohti avastada. Ühel hommikul Pärnus, õhtuks juba Riias. „Melaniile meeldivad tohutult hotellid. Ikka sellised suurte akende ja liftidega,“ räägib Margus. Koos käiakse puhvetites-kohvikutes söömas ja arutatakse maailma asju. Kõik on juba harjunud, et Margusel on alati laps näpus. Isegi firma jõulupeole saab ta kutse koos tütrega kahekesi ja seal on lapselegi mõni põnev lelu või tegevus organiseeritud.

Sünnipäevadel, jõuluajal ja teistel pühadel käib Melanii-Chris koos isaga ema hauale õisi viimas

Elu läheb edasi

Margus on siiski nüüd, pea kolm aastat peale naise surma leidnud uuesti üles tasakaalu ja võime rõõmu tunda. Esimene pool aastat oli muidugi hull. Mees tahtis põgeneda isegi oma hoolega rajatud kodust, sest see tundus olevat täis valusaid mälestusi. Õnneks panid sõbrad mõistuse pähe ja palusid natuke ajal minna lasta. Käis isegi paaril kohtumisel psühholoogiga, aga tundis, et see teda ei aidanud, et ega kurbus neist vestlustest kuskile ei kadunud. „Sain aru, et oma leinaga pean ma ikka kuidagi ise hakkama saama,“ nendib ta eestimeheliku sissepoolsusega.

Margus meenutab, et vast kuskil poole aasta pärast hakkas ta uuesti elu vastu huvi tundma, vahel suutis naerdagi. „Täna on nii, et ega ma igapäevaselt ei mõtle sellele, mis juhtus. Aga mõnikord on ikka tohutu igatsus. Eriti, kui midagi ilusat või rõõmsat on juhtunud, tahaks ju jagada. Ma olen selline romantiline tüüp ka. Tahaks panna küünlad põlema ja nautida kahekesi olemist. See kõik ju oli ja võeti mult ära,“ tunnistab mees, et ega laps ja töö ja sõbrad ei kompenseeri naise puudumist.

Natuke pelgab ta muidugi ka Melanii kooli minemise aega ja pubekaiga, vahel kardab, et energia saab otsa n-ö meeste- ja naistetööde vahel päevast-päeva žongleerides, aga tegutsemistahe on mehel siiski tagasi. Varasemast palju agaramalt on ta kaasa löömas koduküla tegemistes, valiti mees just hiljuti külavanemakski ning ta vaatab tärkavale kevadele vastu rõõmsate silmadega – elu läheb ju edasi.