Kui külanõukogudest said omavalitsused
Kohalike omavalitsuste taasloomine sai alguse 1989. aastal maavolikogu valimisega ja maavalitsuste taastamisega. Üldiselt demokraatlikult toimunud valimiste järel algas valdade taasloomisprotsess. Tuli ette valmistada valla arengukava ja põhimäärus ning tööle võtta vajalikud ametnikud. Samuti vajas ülevõtmist raamatupidamine, mis oli nõukogude ajal tsentraliseeritud maakonna (rajooni) tasandile.
Esimesed tulevase Padise valla töötajad olid vanemraamatupidaja Siiri Aasamets, kes on ametis 3. juulist 1990. Jurist ja hilisem abivallavanem Kaidi Meremaa, pearaamatupidaja Leida Tammaru ja maakorraldaja praegune abivallavanem Erkki Pratka tulid tööle 1. jaanuarist 1991 ning vallasekretär Reet Pikkpõld liitus meiega 1991. aasta märtsis.
1994. aastal asus tööle insener-nõunik Veljo Männiste, 1998. aastal alustas meie kollektiivis tööd sotsiaalnõunik Reet Velberg. Kõik nad on ametis ka praegu. Padise valla eripära, miks mitte ka tugevus, on olnud stabiilsus ja järjepidevus, mida toetab kogukonna usaldus.
Rasked reformid
Maakondlik teise tasandi kohalik omavalitsus toimis 1993. aasta valimisteni. Seejärel, 1993.-1994. aastal oli kohustuslik delegeeritud omavalitsus maakoguna ja alates 1994. aasta lõpust toimib koostöö maakondliku kohaliku omavalitsuse üksuste liitude vormis. Maakondade ja eriti maavalitsuste rolli keerulistel üleminekuaegadel on raske ülehinnata nii nagu ka esmatasandil toimiva kohaliku omavalitsuse taasloomist. Eesti Vabariigi taassünniks ja kiireks arenguks oli juba olemas vundament toimiva üleriikliku haldussüsteemi näol.
Kohalikus elus nõudis toimiva omavalitsuseni jõudmine omajagu aega ja vaeva. Nõukogudeaegne külanõukogu oli olnud sisuliselt vormitäide ja silmapete kohalikust võimust. Inimeste sotsiaalsed ja majanduslikud vajadused, mis igal ajal on olemas olnud, said maapiirkondades lahenduse põhiliselt läbi ühismajandite - kolhooside ja sovhooside.
1991. aastal alguse saanud omandi-, maa- ja põllumajandusreformid muutsid olukorda täielikult. Vallavalitsuse töö sisuks sai maade tagastamine endistele omanikele, erastamine ja majandite vara jagamine omanike (töötajate) vahel ning objektide ja funktsioonide ülevõtmine. Maavalitsused andsid meile üle koolid, maakultuurimaja, mis tegelikult asus majandikeskuses, raamatukogud, kalmistud, kabelid, haiglahoone ja ambulatooriumi. Kolhoosidelt tulid tasuta vee-ja kanalisatsioonisüsteemid, katlamajad koos küttetrassidega ning tuletõrjetehnika.
Kuna vana, saja-aastane Padise vallamaja oli jäänud kaasaja ja tulevikuvajadustele kitsaks, otsustas „Koidula" kolhoosi üldkoosolek müüa oma uhke keskusehoone viieaastase järelmaksuga vallale. See oli omanike poolt väga suur kingitus. Hinnaks seati bilansiline maksumus, mis oli alla saja tuhande krooni. Vahendajatele müües oleks teenitud kordades enam.
Külm talv ja metsapõleng
Algaastatel oli arusaadavalt palju probleeme. Teravamate mälestustena on meeles Padise asula küttesüsteemi lõplik äraväsimine 1992. aasta 30. jaanuaril -20 kraadise külmaga. Enne kui saime maailmapanga 12-protsendise aastaintressiga sooduslaenu uute katelde paigaldamiseks, möödus uue toasooja saamiseni 1992. aasta ja osa ka järgmise aasta talvest. Rahvas kannatas ära kõik ebamugavused.
Meelde tuleb ka 1992.aasta juulis, paar nädalat pärast Eesti krooni käibeletulekut juhtunud ränk tuleõnnetus Vihterpalu metsades. Oli reedene päev ja ennelõunal võtsime riikliku komisjoniga üle seal lähedal asunud endise nõukogude armee sõjaväeosa. Lõuna paiku, Keila-Joal toimunud vastava akti allakirjutamiselt tagasi jõudes tuli teade, et mets põleb.
Riiklikud päästesüsteemid olid vastloodud või loomisel. Tuletõrjetehnika oli veel mööda ametkondi laiali, ühtset töökorraldust ei toimunud. Tuli aga ähvardas küladesse jõuda. Olime seal algul koos metsaülemate ja kolhoosi esimehega nn ülemuste kamp, kellel polnud oskust ega jõudu õigesti asju korraldada. Õnnetuse ulatus oli kaugelt üle kohaliku võime.
Meie hullumeelne appikutse edastati riigiraadio uudistes ja abi saabus pea kogu Eestimaalt. Kogu süsteem sai tööle mõne päevaga ja tuli sai valitsuse otsesel juhtimisel kustutatud kolme nädalaga. See oli oluline õppetund meile kõigile.
Padisel on sisu
Täna otsitakse lahendusi, kuidas meie riiki peaks edasi arendama. Palju kõneainet annavad võimalikud reformid hariduses ja avalikus halduses. Palju rahvast on liikunud maapiirkondadest põhiliselt Tallinna või välismaale. Olemasolevat kooli-ja halduskorraldust ei peeta oludele vastavaks. Jõuliselt nõutakse kohaliku omavalitsuse õiguste üleviimist valdadest ja väikelinnadest maakonna või suurema linna tasandile. Õnneks on teistsuguseid seisukohti, mis tulevad vajadusest väärtustada kohalikku identiteeti, austada pika ajaloo vältel väljakujunenud haldusjaotust ja kogukondi. Padisel on tõendeid kogukondlikust tegevusest, valitsemisest ja haldamisest ning nende protsesside teatavast järjepidevusest alates muinasajast (linnus, klooster, kirikud, mõis, vallamaja). Õigus tegutseda kohaliku omavalitsusena on meile kindlasti kasuks ja me ei tahaks seda õigust loovutada.
Paaril viimasel aastal on tublisti kärbitud valdade võimalusi. Elame lootuses, et riigi ja kohalike eelarvete tasakaal taastuks endisel tasemel ja meie töövõime paraneb.
(Artikkel avaldati 25.11.2011 "Harju Elus")
