Istusin teise - või oli see kolmanda? - tuisu ajal lumehanges põllul. Auto kõhu­tas vihaselt hange otsas ja ise ma mõtle­sin, kas täie aruga inimene söandaks sõi­duautoga otse hange sõita? Ei, ei sõidaks. Istuks tee otsas ja helistaks kõikidele tele­fonidele: kus te olete, tulge teed lahti aja­ma! Eks ma olnudki esiotsa kole vihane. Kas aga maksab olla pahane, kui traktor ei jõua esimeses järjekorras just minu teed lumest lahti lükkama? Mis ma ikka oma närve kulutan, varem või hiljem on tee lahti.

Pealegi avastasin rahunedes, et lume­hanges istumisel on ka positiivne pool. Sain tükk aega täiesti stressivabalt elu üle järele mõelda. Ma ei tea miks, aga tui­sune põld ja hallis sines metsaviirg taa­mal tuletas mulle meelde ammust aega ja esivanemate elu.

Eestlastel on viimase pooleteise sajan­di ajaloos olnud neli suurt väljarändamis­aega. 1860. aastate lõpus alanud väljaränd Krimmi jätkus 1880. aastatel minekuga Venemaale, Samaarasse, sest seal lubati tasuta maad. Eestlasele on maa jumal - mindigi maa pärast ja prohvet Maltsveti õnnistusel. Teine väljaränd oli siis, kui möödunud sajandi esimestel kümnendi­tel läksid esivanemad Ameerikasse, Ka­nadasse ja Austraaliasse õnne otsima. Sunniviisiline minek 1944 oli kolmas - põgenemine Nõukogude okupatsiooni eest. Neljas väljarändamine on siin ja praegu. Teate küll, kala otsib, kus sügavam, ini­mene, kus parem. Tartu Ülikooli arsti­teaduskonna residentuuri ukse taga sei­savad töölevärbajad Soomest, Rootsist, Norrast... Miks mitte minna, kui palk on meie mõistes hämmastavalt kõrge ja viis aastat tööd tagab pensioni, millest Eestis töötav arst kaugele-kaugele maha jääb.

Kõik lähevad kusagile. Inimesed on teel nagu kunagi Kalevipoeg, kes sõitis „Lennukil" maailma lõppu. Elu tuleb tund­ma õppida ja võõrastega peab rääkima, et tunda ära, kus inimese pärisoma tegeli­kult asub. Maailmas on muutuste aeg. Uued väärtused ja uus mood. Keegi täp­selt ei tea, mis need uued väärtused on, aga rahutus on hinges ja meeleavaldajad käratsevad valitsuste uste ees. Euroopa vappub kasvuraskustes ja võlgades, ini­mesed vahetavad maid ja riike.

Aga meie oleme siin. Mis meid kinni hoiab? Harjumus, traditsioon, pere, sõb­rad, igapäevane keskkond? Või miski muu? On see Kõrge kuusik kohab mäerinnakul? Või nagu kirjutab Fred Jüssi: tuul Eesti metsades kohiseb teisiti kui kusagil mu­jal. Väliseestlased ütlevad, kui nad Amee­rikast kodumaale käima tulevad, Ei poolt nii armas olnud seal, kui kodutänavas.

Juuru kihelkond asutati kaugete esiva­nemate poolt 1238. Keegi õieti ei tea, mis oli see põhjus, miks meie esivanemad otsustasid just siis ja just sellel aastal teha oma kihelkonna. Läti Henrik sellest ei kirjuta, Juuru on liiga väike, et kroonik teda märkaks. Lubame endale oletuse, et kihelkond sai alguse samal põhjusel, nagu iga tegu sünnib - esivanemad mõistsid, et territoorium tuli märgistada ka maa­kaardil. Koduna, kiviaiana, suveräänse paigana elus, usus, lootuses ja armastu­ses. Mis tolles kihelkonnas vahepeal juh­tus, pole aimugi, sest kiri puudub ja kroo­nik vaikib. Möödus kõigest 456 aastat, kui ajalugu otsustas „üles ärgata": Juuru kiriku juurde asutati 1694. aastal kihel­konnakool. 200 aastat hiljem, 1893, otsus­tas Kaiu rahvas teha algust laulu-ja män­guseltsiga. Ei ole kindel, kas esivanemad oma tegusid suurte sõnadega tahtsidki kirjeldada, pigem elati suurelt, ise seda teadmata.

Ükskord koolipõlves sõitsin tuisusel päeval hobuse ja reega Juuru. Mäletan mingit erilist õnnetunnet, kui vapper ho­bu südilt läbi hangede tõttas. Tundsin, et olen koos hobusega kõikvõimas maail­mavallutaja. Seda hobust pole enam am-mu ja reestki ei tea täna midagi, aga nüüd juba autoga kihutades tuleb mulle Juuru metsade vahel alati meelde too hobu ja tollal kogetud õnnetunne. Kas Juuru on Jumalast õnnistud paik, kas siin elavad erilised inimesed, seda ma ei tea. Pigem tundub, et Juuru inimesele on omane alt­kulmuvaade, nagu Mahtra meestel ikka. Mis nad seal Eeru kõrtsis iganes arutasid 1858. aastal, kuid umbusklikud nad olid ja õigust nad otsisid. Mahtralase kange iseloom viis mehed sõtta, mis neile lõp­pes 1859. aasta külmal 10. veebruaril hirm­sa peksuga Mahtra verepõllul, kust tee läks Siberisse, ja kus 40 aastat hiljem tõu­seb Mahtra sõja nimekaim tegelane Hans Tertsius jõukaks veski- ja maaomanikuks.

Ajalugu lubab end vaadata mitme kandi pealt. Mõni räägib, et Mahtra sõda polnud ollagi, olnud vaid purjus talume­hed mõisa viinakeldris. Tõsine ajaloolane aga väidab Mahtra sõja olevat Vabadus­sõja kauge eellahingu. Kuidas iganes ka oli, kroonika räägib Mahtra sõjast ajaloo­sündmusena. Nii oleme meie - eestlased - sõdalaste järeltulijatena natuke ka ajaloo­inimesed.

Ent just ajaloo-inimese ees seisab alati küsimus: Kuidas tulla toime muutustega maailmas, kuidas leida oma elule mõte, kuidas teada saada, mis täpselt on need uued väärtused? Eesti luuleklassik Gus­tav Suits kirjutas Estonia teatri avami­seks „Hamleti proloogi". See oli 99 aastat tagasi, aga vana tekst kõlab täna just na­gu uus:

Aeg imelik nii hõljub siia-sinna,
umbudu, valgus, varjud, kiirtepild,
jõupingutused saanud võiduhinna.
Jõupingutused, päästke elu paine,
lahkhelidest et kerkiks kuldne sild,
tee elust surelikust ülemaine,
teos üle aja, aade mis ei kao!

Küllap olen naiivne, aga ma usun, et luuletaja ilusa sümbolina mõeldud kuldne sild on olemas. Paremat elu, tõde ja õigust otsisid Talurahvaseadusest meie esivane­mad 154 aastat tagasi, otsime meiegi täna

- küll teisel kujul, aga lähtepunkt on sa­ma. Ikka on selleks tõde ja õigus. Või see, mida me tõeks ja õiguseks peame.

Minevik on suur inspiratsiooni allikas, selles on olemas peaaegu kogu õpetus, mida inimesel elus tarvis läheb. Välja arvatud riigi idee ja 21. sajandi elu mõte, mis tuleb üles leida iseendal, sest seda minevik meile ette ei ütle. Aga ta lubab aimata, et ainult jõupingutus ja sellest kas­vav tegu on kindel vundament, millele rajada oma soovid ja tahtmised, suhtle­mised ja tulevik. Jõupingutus võib olla üsna lähedalt seotud õnne valemiga. Jõu­pingutus võibki olla õnn ise.

Vabariigi aastapäeval, A. D. 2012 ­