Sidemed Istra linnaga sõlmusid tänu Aleksander Krulli ja Istra lastemuusikakooli direktori Vladimir Širšovi tutvusele. Nende meeste vahel oli valitsenud loomeinimestele omane teineteisemõistmine ja hingesugulus.

Toona reisiti ikka mööda suurt Nõukogudemaad, koor käis Taga-Kaukaasias, Krimmis, Lätis, Leedus. 1964. aastal sõitis Kannel esimest korda Istrasse, suure Moskva lähikonnas asuvasse rajoonikeskusse. Sõpruskollektiiviks sai laulu- ja tantsuansambel Istra. Lisaks esinemistele Istras lauldi Moskvas Gorki-nimelises kultuuri- ja puhkepargis, rahvamajandussaavutuste näituse vabaõhulaval, kohtuti Moskva kultuuriinimestega.

Istralased olid huvitatud meie laulupidudest, nii Tallinnas toimuvatest kui ka kohalikest. 1965. aastal käidigi Eestis kogemusi ammutamas ja hakati siis ka oma kodukandis laulupidusid korraldama. Koos Kandlega osales Istra kollektiiv edaspidi peaaegu kõikidel üle-eestilistel ja maakondlikel laulupäevadel.

Taas sõitis Kannel Istrasse 1972. aastal, kooriga oli kaasas ka ametlik delegatsioon kommunistliku partei sekretäri Enn Saariku juhtimisel. Esineti Istra kultuurimajas, aga ka Moskvas, kus kontserdiga diplomaatilisele korpusele kirjanike liidu keskmajas esindati kogu Eestit. Rahvamajandussaavutuste näitusel esineti kultuuripaviljonis (solist Siiri Siska). Oli juubeliaasta - Nõukogude Liit 50.

1981. aastal osales Kannel Istra 200. asutamisaasta suurejoonelistel pidustustel. Linna peaväljaku tribüünilt pidas sütitava kõne ka Aleksander Krull. Kontserdil lauldi koos mitme selle piirkonna tuntud ja heatasemelise kooriga. Ühendkoor esitas Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm" ja Miina Härma „Ei saa mitte vaiki olla".

1983. aastal käidi väiksema esindusega õnnitlemas suurt sõpra ja kultuurisilla ehitajat Vladimir Aleksandrovitš Širšovi. 1986. aastal esineti taas Istras, kohalikul kolmandal laulupäeval. Vastuvõtt oli suurepärane ja korduvalt rõhutati, et eeskuju laulupäevade korraldamiseks on saadud Eestist ja Võrust ning kavas on ehitada laululava nagu Võrus. Ühendkoorid laulsid taas Miina Härma „Ei saa mitte vaiki olla".

1992. aastal toimus tõenäoliselt viimane sõprade kohtumine Võrus, kui istralaste esindus osales ühel siinsel folklooriüritusel. Küll veel mitte Võru folkloorifestivalil, sest see toimus esimest korda 1995. aastal.

1990. aastatel algas uus aeg mõlema riigi jaoks: meie maade vahele tekkis riigipiir ja ka sidemed nõrgenesid. Toimus paratamatu põlvkondade vahetus. Uutel tegijatel on omad ja uued eelistused, mis on ka mõistetav. Kõikide pilgud pöördusid sinna, kuhu varem vaadatagi ei tohtinud - läände. Köitvaks muutusid reisid seni kättesaamatutesse välisriikidesse. Ehk võiks pilgud taas ida poole pöörata? Häid sõpru ei ole kunagi liiga palju.

Aga loo alguse juurde tagasi - Aleksander Krulli abikaasale saabus Istrast niisugune vastus.

Väga austatud Jekaterina Arkadjevna! Kallid naiskoori Kannel liikmed!

Suure mure ja kurvastusega saime Teie kirjast teada, et elust on lahkunud Teie abikaasa Aleksander Viktorovitš - imeline inimene, muusik, juht suure algustähega, kes jättis sügava jälje meie - Istra kultuurimaja akadeemilise koori (mida juba peaaegu 35 aastat juhatab I. J. Slesarevski) liikmete mällu.

Niisugused inimesed nagu Aleksander Viktorovitš Krull on antud meile kõrgemalt poolt, neil on eriline missioon maa peal: teha maailma südamlikumaks, paremaks, õnnelikumaks, viia rahva hulka KULTUURI ja KUNSTI nende sõnade kõige laiemas tähenduses. Nad lähevad IGAVIKKU, jättes endast hea mälestuse ja aidates kaasa loomisele.

Niisuguste inimeste hulka kuulub ka meie kaasmaalane Vladimir Aleksandrovitš Širšov.

Tema nime kannavad tema loodud ansambel Istra, heategevuslik fond, festival „Võidusaluut", tema mälestuseks korraldatakse nn veebruariõhtuid ja konkurssi „Istramaa noored talendid" muusikakoolide õppuritele.

Teie koori Kannel viibimise ajal Istras V. A. Širšovi nimelise ansambli kutsel, kellega teie kollektiivi sidus aastatepikkune sõprus, toimusid lühikesed kokkusaamised ka meie akadeemilise kooriga. Me mäletame ühist osalemist kontsertidel, sõprusõhtut ühes pansionaadis, laulupidusid ja värvikaid koosolemisi. Mõnel meie hulgast oli õnne viibida ka Võrus teie pidustustel ja lauluväljakul, külastada muuseumi - A.V. Krulli loodud „lapsukest". Siis kirjutasime Kandle koori külalisraamatusse niisugused read: Võru ja Istra - kaks majakat meie suurel planeedil, ja laul lendab, kõrgelt ja kergelt, ei ole talle piire maailmas!

Mida tuleks teha selleks, et te uuesti saaksite viibida Venemaal? Meie kooril täitub 2012. aasta lõpus 35. tegevusaasta. Hiljuti osales koor edukalt akadeemilise koorilaulu festivalil Puškino linnas Moskva oblastis. See oli esimene festival suure muusikaelu eestvedaja V. I. Zakutski mälestuseks, kes lõi selle linna akadeemilise koori. Õnnistatud oli see aeg, kui oli võimalik loominguliste kollektiivide vahetus linnade ja maade tasemel. Kuidagi ei taha tunnistada, et kõik see on pöördumatult kaotatud.

Aga me oleme optimistid, ise osalesime omal initsiatiivil festivalil „Piirideta muusika". Oleme viibinud Euroopa maades: Soomes, Saksamaal, Poolas, Tšehhis, Austrias. Eelmisel aastal käisime festivalil Poolas, siis tegime turnee üle Alpide, käisime Itaalias, nägime Veneetsiat, Bolognat, San Marinot. Kõike head teile! Kogu südamest soovib seda teile meie koori kollektiiv. Ootame lootuse ja usuga vastust ja uusi kohtumisi.

Sügava kahetsusega teatame, et umbes kaks aastat tagasi kaotasime R. D. Oleksjuki, vaimuliku orkestri juhi. Orkester kannab nüüd aga tema nime. Suur tervitus Ilmar Kudule. Kohtumiseni, I. J. Slesarevski ja akadeemiline koor (22 allkirja).

Soovime, et avaldaksite selle kirja Võru linna ajalehes.