Kuidas ära hoida laste kaotsiminek

Ühel septembrikuu neljapäeva õhtul kella viie ajal saab politsei teate, et pärast kooli pole koju jõudnud 7-aastane tüdruk ning tema mobiiltelefon on välja lülitatud. Kuna laps võib oma noore ea tõttu kergesti ohtu sattuda, alustab politsei koos vanematega kohe otsinguid. Seekord laheneb juhtum paari tunni pärast õnnelikult ning tüdruk tuleb ise koju. Selgub, et ta oli oma klassiõel külas. Et aga kummagi lapse vanematel ei olnud klassikaaslaste nimesid ega kontakttelefone, siis ei olnud võimalik tüdruku sealviibimist varem kontrollida.

Sarnaste juhtumitega tuleb politseil tegeleda üllatavalt sagedasti. Juhtumid, kus kaduma on läinud väike laps, nõuavad kiiret sekkumist. Laste kaotsiminek pole kaugeltki seotud ainult kooliga. Näiteks läksid kaks 4–5-aastast last suvel kahekesi järve äärde ujuma, eksisid ära ega osanud anda infot oma vanemate kohta. Sündmus lahenes tänu teistele rannasolijatele, kes teavitasid eksinud lastest politseid.

Esimene abinõu selliste juhtumite kiireks lahenduseks on, kui lapsevanemad teavad, kes on tema lapse sõbrad, kes on sõprade vanemad ning kuidas nendega kontakti saada. Samuti on oluline lapsele õpetada, et külaskäigud tuleb ema-isaga enne kokku leppida ning eesootav päevaplaan võiks juba hommikul selge olla. Lapsevanemale on hea infoallikas ka klassijuhataja ning e-kool.

Halvimaks valmistudes tuleb lapsega selgeks rääkida, kuidas äraeksimise korral käituda. Näiteks kaubanduskeskuses minna müüja või turvatöötaja juurde, bussis juhilt abi paluda jne. Vanemate nimed ja kontaktandmed võib kirjutada lapse koolikoti sisse, jopesildile või mujale kindlasse kohta, kust laps neid vaadata oskaks.

Enamikul lastest on mobiiltelefonid. Kui telefon on sisse lülitatud, saab lapsevanem operaatorfirma kaudu telefoni asukohta positsioneerida. Kindlasti tasub endale need võimalused varakult selgeks teha ja proovida positsioneerimine harjutamise mõttes läbi. See võib eeldada telefoni seadistamist, mida on aga hilja teha siis, kui laps juba kadunud on.

Sageli pöörduvad politsei poole emad-isad, kelle teismeline on kodust lahkunud. Sellistel puhkudel on vanemal noorukiga üldjuhul kontakt olemas ning tegemist ei ole teadmata kadunud lapsega. Tavaliselt soovitab politsei sellisel puhul teha pereliikmetel endil kõik võimalik, et laps tahaks koju tagasi tulla ja tuleks ka. Vastasel korral ärajooksmine lihtsalt kordub. Hea infoallikas on teismelise sõbrad, nende vanemad, klassijuhataja, aga ka suhtlusportaalid ning lemmikajaveetmiskohad. Nendest kohtadest alustab info kogumist ka politsei.

Parim vahend vältida teismeliste kodust ärajooksmist on hea ja usalduslik suhe vanematega. Usaldus ei teki üleöö ning seda ei saa sisse seada ühepoolselt või jõuga. Kui lapsevanem ise jõuab koju tavalisest hiljem, siis oleks hea sellest last teavitada, see aitab lapsel mõista, et teineteise tegemistega tuleb olla kursis. Üksteisega arvestamist hakkab laps esmalt õppima vanematelt ning head suhtlemist ja suhtumist on võimalik saavutada vaid hea eeskuju ja harjutamisega. Eelkõige nõuab see huvi, aega ja kannatlikku meelt ning pole kaugeltki lihtne ülesanne. Raskustesse sattudes või probleemide ilmnemisel on esimeseks abikäeks kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialist. Meeles tuleb pidada, et esimestele ohumärkidele reageerimata jättes probleemid pigem süvenevad ja suhtlus lapsega halveneb. Mida varem sekkuda, ausalt asjadest rääkida ning vastastikused ootused paika panna, seda väiksem on tõenäosus, et teismeline satuks sellistesse pahandustesse, mis juba politseijaoskonda jõuavad.