Kuidas ehitati Väike-Pakri saare kirik?

Veebruari lõpus Harjumaa muuseumis peetud konverentsil rääkis arheoloog Villu Kadakas 2014. aasta suve uuringutest Väike-Pakril.

Tallinna ülikooli teadlane Villu Kadakas vestles Väike-Pakri Olavi kabeli uuringutest. Tänaseks on pühakojast alles vaid kivitorn ja vundament. Kõik muud osad hävisid pärast viimast sõda. Viimastel aastatel on torni konserveeritud ning sellel on uus katus.

“Vundamendil on näha ka suur keskaegne altarikivi,” ütles Kadakas. Kuid mida teeb nii suur kivi seal, kui viimane kabel ehitati alles 19. sajandil? Pealegi pole leitud altarivundamenti. Siiski on vanimal Väike-Pakri kaardil, mille koostas 1698 Erich Reuter, märgitud ka pühakoda.

Esimest korda on aga saart mainitud aastal 1452, kui see kuulus Liivi ordu Keila mõisale. Naabersaar Suur-Pakri kuulus toona Padise kloostrile. Seal on säilinud 1890. aastal ehitatud kivist kabel.

“Altarikivi on suure tõenäosusega pärit mandrilt ja valmistatud mitte kohalike rootslaste, vaid elukutseliste kiviraidurite poolt. Aastal 1628 said Rammid mõlemad saared endale ning see võidi sinna viia Padise kloostrist. Seal pole säilinud ühtegi altarit või selle plaati,” rääkis Kadakas.

Väljapuhastatud kabelivundament kaardistati ja pildistati. Leidudest on väärtuslikumad kümmekond münti, millest vanim on Rootsi riigi 1/6-öörine aastast 1666. Hilisemad mündid on vermitud 18.–19. sajandi Venemaal. Kogutud materjalile tuginedes arvas Kadakas, et kabeli ehitusel võis olla neli etappi. “17.– 18. sajandi hoonel torni polnud. See lisati alles 1860ndatel. Hiljem rajati uus puidust pikihoone, mida viimati ehitati ümber aastal 1906,” selgitas arheoloog.