Kuidas küüditatud Siberis metsatulekahju kustutama saadeti


Anija metsatulekahju
Põlenud metsamaaFoto: Veiko Vares

Elasime juba kuuendat aastat Venemaal Kirovi oblastis Nagorski rajoonis küüditatutena. 1946. aasta suvi oli väga soe ja tuuline, vihma ei olnud kaua tilkagi sadanud.

Olime lõpetamas umbrohu kõplamist kaugemal mäepealsel põllul. Õhtu eel kerkis äkitselt metsa kohale hõre suitsuvine. Kes küll teeb lõket sellisel kuumal päeval? Olime hämmastunud. Veidi aja pärast paiskus aga õhku mitu kollakashalli suitsupilve. Nüüd ei olnud enam kahtlust – mets põles!

Viivitamatult oli vaja inimesi saata kustutustöödele. Varsti tuligi meile kutse komandantuuri, käsk labidad kaasa võtta ja teele asuda. Kiirkorras avati kauplus ning minejatele anti kaasa paari päeva leivaportsjonid.

Läksimegi koos teejuhiga, seljakotid seljas ja labidad õlal, metsa poole. Oli sume ja vaikne. Hämardus. Astusime üksteise järel mööda kitsast metsarada. Õhk lõhnas jahedalt sootaimede järele. Olime käinud juba hulga maad.

Varsti hakkas tunduma suitsuhõngu ja siis sattusimegi esimestele tulejälgedele. Ees oli suitsevate kändudega lagendik ja eemal mustunud puutüvedega metsatukk.

Istusime puhkama kõrgemale künkale ja kuna ei olnud näha kusagil tuleleeki, siis saime isegi magada tuhast soojenenud maapinnal. Me ei teadnud, et see vaikus on petlik, et tuha all immitseb hävitav leek.

Loe pikemalt Meie Maast.