Kuidas linnana edasi minna?

Hiljuti Jõgevalt Tartusse sõites võtsin peale ühe hääletaja. See Jõgevalt pärit kahekümnendates noor naisterahvas sõitis Tartusse, mitte niisama poodlema või muuseumi, vaid tal oli pooleli kolimisprotsess. Kui ma küsisin, kas ta kavatseb Jõgevale ka kunagi tagasi tulla, vastas ta: „Vaevalt küll“.

Sellisest resoluutsest vastusest hoolimata küsisin, mida ta arvab linna ja valla liitumisest, mille tulemusena moodustuks üks omavalitsus. Tema mõistmatut nägu nähes sain aru, et see küsimus oli tema jaoks kuidagi imelik või isegi arusaamatu. Esiteks ei olnud ta kunagi mingite omavalitsuste piiride peale mõtelnudki ja teiseks soovis ta ainult seda, et Jõgeval elu hästi läheks. Kindlasti ei kajasta see noor inimene kaugeltki kõigi siinse piirkonna elanike arvamust, kuid ühes olen üsna veendunud; seda, et Jõgeval oleks hea elada, et Jõgeval läheks hästi, soovivad kõik siinsed elanikud. Mida siis teha, et viimaste aastate ebastabiilses majandusolukorras läheks Jõgeval hästi ja mitte ainult linnal, vaid kogu siinsel piirkonnal?

Kuidas linnana edasi kesta

Omavalitsuste ühendamise teema on nagu kuum kartul, mida üle kümne aasta püütakse eestlasele omase jonnakusega ühest käest teise veeretada. Mis on olnud selle tulemus? Jõgeva linnas on elanike arv 2010. aasta alguse seisuga 5649, Jõgeva vallas 4814. Veel 2006. aastal olid vastavad näitajad linnas 5939 ja vallas 5097 inimest (Eesti Statistikaamet 16.09. 2010). Kahe omavalitsuse peale kokku on elanikkond vähenenud 573 inimese võrra. Lihtne arvutus näitab, et igal aastal väheneb siinse piirkonna elanikkond pea 100 inimese võrra. Töötute koguarv augustikuu seisuga on 338 (Eesti Töötukassa 16.09.2010. http://www.tootukassa.ee/ index.php?id=12898). Veelgi paremini olukorra tõsidusest annab märku laste arvu kahanemine: 2005.–2009. aastal on valla ja linna koolide õppurite arv vähenenud 400 õpilase võrra (Jõgevamaa Aastaraamat 2009, Jõgeva Maavalitsus, lk.117). Need on mõned arvud, mida peame väga hoolikalt silmas pidama, et püüda mõista konteksti ja olukorda, milles me täna oleme. Lihtne on kogu selles rahvastikuga toimunud protsessis süüdistada riiki, kes ei ole suutnud, hoolimata jõupingutustest, seista vastu kogu maailmas viimased 50 aastat toimunud intensiivsele suurlinnastumise protsessile, mis kestab tänaseni. Mis oleksid need hoovad, mida on võimalik kohapeal juhtida, et mingilgi määral tänaseid tendentse paremuse poole pöörata?

Vastutustundlik ja perspektiivne planeerimine

Kahe omavalitsuse ühinemise kõige levinum argument ühe või teise valla/linna elanikele on, et liitumiste tagajärjel võivad teatavad piirkonnad ääremaastuda. Peamised hirmud tunduvad olevat vähene tähelepanu külale, investeeringute kontsentreerumine suurematesse asulatesse, inimeste suurenev liikumine linnalistesse asulatesse jne. Kuid kui vaadata viimase kümne aasta trende, siis kas hoolimata väikeste omavalitsuste olemasolust ei ole siis kõik see eespool nimetatu juba toimunud või toimumas? Praegu ei ole nn ääremaastumine ainult väikestes omavalitsuste probleem, vaid ka juba keskmise suurusega omavalitsuste saatus? Meie tänane küsimuse püstitus peaks olema pigem teistpidine: mida on võimalik ette võtta, et maapiirkonnad (nii väikesed külad, kui ka väikelinnad, alevikud) inimestest tühjaks ei jookseks? Kas sellele on võimalik leida lahendus koos või leitakse üksi?

Viimastel aastatel, eriti headel aegadel, on mõlemad omavalitsused teinud küllalt arvestatavaid investeeringuid olemasoleva infrastruktuuri arendamiseks. Ma ei ühine nende mitmete kriitikutega, kes arvavad, et päris palju raha on investeeritud mõttetult. Kindlasti mitte. Kuid vaadates ühiskonnas toimuvaid protsesse peame möönma, et nii mõnigi investeering ei ole vahest olnud kõige läbimõeldum. Ning seda just sellepärast, et nende investeeringutega ei ole suudetud anda sellesse piirkonda piisavat lisandväärtust, mis tooks inimesed tagasi siia elama. Aastate jooksul on pingutatud, et pakkuda kohalikele elanikele vähegi ligilähedast elukvaliteeti linnaliste asulatega. Puhas õhk ja vesi, rahulik ning vaikne kogukondlik elu ei ole saanud sellise kaaluga argumentideks, mis kadunud pojad maale tagasi tooks. Eelkõige töökohad toovad inimesed maale tagasi. Töökohti aga loovad ettevõtjad, ettevõtlikud inimesed. Kui püüda nüüd vaadata korraks oma linna kõrvalt, läbi ettevõtja silmade, siis mida on tänasel linnal ja vallal ettevõtjale pakkuda? Kas ühe ettevõtja seisukohast võiks või peaks tunduma ca 5000 elanikuga kahaneva populatsiooniga piirkond perspektiivikas või võiks olla temale kui tööandjale atraktiivsem ja ka ärilises mõttes igati tootlikum ca 10 000 elanikuga piirkond? Elanike arvust ei saa üle ega ümber. Kahanev elanikkond tähendab üsna otseselt ka omavalitsuse kahanevat tulubaasi. Majandusteadlased rõhutavad ikka, et majanduse tõus ja langus käivad käsikäes. Võib loota, et mõne aasta perspektiivis majandus elavneb. Inimeste palgad tõusevad, tulubaas võrreldes 2010. ja 2011. aastaga kasvab, aga kui me vaatame 20 aasta perspektiivis, siis kuivõrd tõenäoline on, et sellise tulubaasi garantiiga on võimalik anda nii linnale kui vallale seda vajalikku lisandväärtust, mis mitte ei säilita olemasolevat olukorda, vaid viib meie arengu uuele tasemele?

Reaalsed sammud

On lausa tragikoomiline, kuidas toimub omavalitsustevaheline arvlemine ning väikese raha üksteise rahakotti liigutamine. Ning on lausa kurb, kuidas viimaste aastate jooksul on vald ja linn rabelenud kohati ise suunda. On üsna selge, et täna on valla ja linna elaniku vahele otstarbetu ning samas väga keeruline piiri tõmmata. Nii inimesed, kui omavalitsuste poolt pakutavad teenused on omavahel vägagi läbi põimunud. See omakorda tähendab seda, et kumbki ei saa edukas olla, kui teine ei suuda naabri tempoga kaasas käia. Võib-olla oleks mõistlik seda tempot ühiselt dikteerida ning selle tulemusena on meil ehk lootus parem tulemus teha. Võib ju vaielda, et kumb omavalitsus millist teenust paremini osutab või kes rohkem ühte või teise valdkonda finantsidega panustanud. See arutelu on igati päevakohane ning vajalik, neid detaile tuleb kõigiti silmas pidada, kui rääkida võimalikust liitumisprotsessist. Paraku ei vii ehteestlaslik ärategemine meid mitte kuhugi. Uhked saaksime nii linnas kui vallas olla siis, kui suudaksime anda endast kõik, et meie tänane negatiivne iive läheneks nullile ning siinsed elanikud oleksid uhked ja rõõmsad oma kodukoha üle ning töötus väheneks.

Mõlemad omavalitsused on tegelikult ju avatud dialoogile ning võimaluste otsimisele moodustada ühendomavalitsus. Ma usun, et seda dialoogi on ilmtingimata vaja jätkata. Üks tingimus muidugi dialoogi jätkumisele on avatud meel ning vastutustundlik küsimuste käsitlemine. Vallavolikogu on pöördunud linna poole ühise haridusvõrgu korrastamise küsimuses, Jõgeva linnavolikogu on pöördunud valla poole liitumiskõneluste alustamiseks. Kui nendest pöördumistest jõuame edasi reaalsete aruteludeni, töögruppide moodustamisteni jne oleme teinud suure sammu edasi siinse piirkonna perspektiivsele arengule. Peamine, mida peaksime silmas pidama, on see, et iga erimeelsuse peale, mis arutelude käigus esile võib kerkida, ei prõmmitaks uksi. Reaalsematest sammudest aga võiksid mõlemad volikogud ja valitsused mõelda sellele, et hoolimata ühinemisest või mitteühinemisest tuleks kiiremas korras algatada ühise arengukava, üldplaneeringu ning mainekujunduse kava koostamised. Siis oleme astunud juba konkreetsema sammu edasi ning paranevad mõlema omavalitsuse lootused jõuda selle lisandväärtuseni, mis tooks kadunud pojad ja tütred siia tagasi.