Kuidas me Peterburi sünnipäeval käisime
Ette rutates olgu öeldud, et meie soov kohtuda kohaliku Eesti seltsi liikmetega siiski päriselt ei täitunud. Kõigil oli tegemist nn slaavi laadaga, mille korraldajaks oli kohalik rahvaste sõpruse maja.
Peterburi kuulsusrikas ajalugu siia ei mahu. Märkigem vaid, et 26. mail 1603 otsustas tsaar Peeter I rajada Neeva suudmesse linna. Ka juubeliaastal 2003 külastasime Peterburi reisiklubiga ja võin kinnitada, et linn oli selleks puhuks kaunilt korda tehtud. 2011. aastaks olid lisandunud välismaiste firmade ülimoodsad hooned ja uus linnarajoon koos Peterburi 300. aastapäevale pühendatud pargiga, kus toimusid ka kaks meie kontserti. See uusrajoon Primorsk ja juubelipark asuvad muide kuulsa Lenini Razlivi onni läheduses. Nii laiaks on paisunud Peterburi. Aga läheme tagasi algusse - 13. maisse.
Reisiklubile oli see juubelikäik - 20. reis, Riiat arvestamata. Kontserdireisidest välismaale oli Peterburis- käik kilomeetrites küll üks lühemaid.
Õige päev väljasõiduks
Hoolimata halba ennustavast 13. kuupäevast koguneb reisiseltskond täies koosseisus: lauljad ja pillimehed ansamblist Vannamuudu, tantsijad Puiga Hõbedasest ja teised reisihuvilised. Kokku 53 inimest.
13. kuupäev näitab end siiski Narvas Vene piiri ületades. Buss tuleb täiesti tühjaks teha ja esialgse käsu järgi pillid deklareerida. Neid on meil kaasas kuus. Erilise tähelepanu osaliseks saab Walteri viiul. Seda uuri takse eest ja tagant, seest ja väljast - et äkki on kultuuriväärtus, millega on plaan minna Venemaale äri tegema.
Samal ajal täidame meie, ülejäänud, higistades, prille ja luupe appi võttes deklareerimislehti. Aeg aga muud kui kulub.
Siis tuleb mingi ülemus, tõmbab meie hoole ja vaevaga täidetud paberid pooleks ja annab teada, et deklareerida tuleb ainult poognaga mängitavad pillid.
Kui see etendus lõpeb ja sõitma pääsema, selgub, et meid Peterburis ootav kohalik giid Viiu Fjodorova, kellega pidime tegema linnaekskursiooni, peab minema uut gruppi vastu võtma.
Lisaks satume suurlinnas rajale, millel sõidetakse kas töölt koju või suvilasse, nii et oma hotelli poole sõites rohkem seisame kui liigume.
Hotell on korralik, ainult Aino voodil tulevad jalad ära, kui ta end sinna pikali sätib.
Laupäev, 14. mai algab meil päikesepaistega. Võrust helistatakse, et seal tuleb paduvihma.
Meile pakutakse kolme esinemist, aga vastu võtame neist kaks. Sel juhul jõuame ka Jaani kirikusse.
Soe vastuvõtt
Saame oma pooletunnise kavaga sooja vastuvõtu osaliseks. Kohtame eestlasi, kes vaatavad truult ära meie mõlemad ülesastumised ja tantsivad meiega heal meelel lõpuvalssi.
Kingitusi koguneb mitu kotitäit. Seejärel lahkume ja püüame läbi autosid täis linnaliikluse Jaani kirikusse jõuda.
Kiriku taastamise epopöa vääriks ka eraldi lugu, kuid valla leht ei ole kummist. Olgu öeldud, et kirik on Eesti Kontserdi käsutuses ning seal toimuvad pidevalt kontserdid ja proovid. Vahele mahub ka mõni laulatus.
Meie saabumise ajal harjutab poodiumil tšellistide ansambel, kontsert on kohe algamas. Kirikut tutvustab eeskojas vene aktsendiga eestlanna, kelle loal tohime kikivarvul rõdule tõusta ja sealt alla vaadata.
Kirik on kodune ja armas. Igatahes kenam, kui avamispeol telerist nähtuna tundus. Ka akustika on suurepärane. Heaks kombeks on teha kirikule annetus. Arvestame sellega - meil on kingituseks kaasas küünlajalg Eesti lipu värvides küünlaga.
Julgemad käivad ka tornis kellade juures. Kuna kirikus laulda ei saa, laulame „Hoia, jumal, Eestit!" väljas trepi peal. Kiriku trepil sünnib ka selle reisi üldpilt.
Meil on tellitud hotelli restoranis õhtusöök. Külastajaid on vähe ja nii lubatakse meil laulda, pilli mängida ja tantsida nii palju, kui süda ihkab.
Kui tuppa naaseme, algab Eurovision, kus Getter Jaani eelviimane koht on sulaselge pettumus. Väsimuse tõttu see õnneks unehäireid ei tekita.
Pühapäeval, 15. mail kohtume Soome vaksali juures giid Nataljaga, kes teeb meile kahetunnise linnaekskursiooni. Seda nüüd küll vene keeles.
Näeb ilusat ja inetut
Seejärel võtame suuna Peterhofile, kus purskkaevud kenasti töötavad, ehkki pidulik avamine linna sünnipäeval, 26. mail on veel ees. Park ise on aga varakevadine ja seega õiteta.
Kontrastiks suurlinna ilule jäid tulles ja torkavad ka tagasiteel bussiaknast silma karuputkeväljad, korralagedus, lohakus. Midagi sellist ei ole õnnestunud näha üheski Euroopa riigis.
Ka tagasiteel ei jäta Vene piirivalve meid õnnistamata järjekordse jaburusega. Jalgsi peaaegu tax-free-poe ukse alla jõudnud reisilised kamandatakse bussi tagasi ja seejärel tuleb see sama 50 meetrit bussiga sõita...
Narvas piiri ületades ei pidanud küll pille kotist välja võtma ega rahvariideid selga panema. Hea bussijuht Aivo toimetas kõik reisijad hilisest ajast hoolimata koduukse ette.
Reisiseltskond oli meil vahva ja naljahimuline. Kontserdid õnnestusid, leid sime eestlastest sõpru ja saime apteegist odavaid Vene ravimeid osta. Oli kena reis ja selle eest oleme tänulikud ka ABZ Reiside giidile Lennardile ja valla kultuurijuhile Siirile.
Kogu reisirahvas Peterburi Jaani kiriku trepil. Foto: Jan Erik Konksi
