Huvilisi kogunes õpituppa kaheksa. Esimesel päeval alustasime lõike järgi papppõhja väljalõikamise ja selle ühendamisega. Ilma sõrm­kübarata õmmeldes oli näppu nõelaga torkimine kerge juhtuma. Põhi valmis, katsime selle pealt vaheriidega ja seejärel seest voodriga. Ja õhtu oligi käes ... Nüüd järgnes terve nädal igal võimalusel vooderdatud põhja peas kandmist. Nädala pärast kohtudes selgus, et nii mõnegi kõrvad olid hirmsasti tulitanud, sest põhi pidi pea järgi paremaks pähe istumiseks vormuma. Kuid see väike ihuline vaev ei olnud kelleltki võtnud isu mütsi edasi teha. Ja muidugi läks aina põnevamaks - valisi­me pealiskanga ja katsime põhjal algul tagaosa, hiljem eesosa. Kodus jäi veel treemel voltida ja mütsile kinnitada, sama ka lintidega.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Vändra mütsi tegu ei ole midagi väga keerulist, vaja on vaid ära õppida sõrmkübaraga õmblemine. Materja­lide puhul on raskeim probleem kuklaosasse siidilintide leidmine meie kaubandusvõrgust. Ja tahaksin väga julgustada vändralasi OMA mütsi hindama. Kui muidu Vändrast rahvarõivaste teemal kirjutatakse vähe, siis müts on olnud tänu tugevale isikupärale Eesti kontekstis erilise tähelepanu all. Seetõttu olen võtnud nõuks kõiki huvilisi abistada nii materjalide muretsemise kui tehnoloogia osas.