1860. aastatel oli Eestis 230–240 tellisetootmise käsitöönduslikku ettevõtet kogutoodanguga 10–15 miljonit kivi aastas. Peale seda hakkas telliselöövide ja -tönkide arv vähenema, sest nt Loksal ja Ilmatsalus asuti kasutama moodsaid masinaid ja tehnoloogiat, mis tõstis oluliselt tootlikkust. Enne Esimest maailmasõda oli Eesti alal 150 tööstust kogutoodanguga 30 miljonit tellist. Tänu sobivate savide leidumisele oli telliselööve 19. saj teisel poolel kõige tihedamalt Lõuna-Eestis ehk Liivimaa aladel. Algselt mõisnikele kuulunud tellisetööstuste kõrval ja järel läks tootmine üha enam talupidajate ja eesti soost ettevõtjate valdusse.

Eriti huvitavad on seosed inimeste ja tööstuste vahel: näiteks kutsus Jäärja mõisnik 1860.–70. aastatel Preisimaalt tellisemeistriks Ferdinand Mülleri. Tõstamaa mõisnik meelitas ta aga 80. aastatel oma savitööstust edendama ja tuntud kollaseid telliseid tootma – meenutas oma vaarisa arheoloog Ülle Tamla. Arndt’ide nimi käib läbi vähemalt kolmest Pärnumaa tellisevabrikust. Pärnu Krachtide „tellisedünastia“ oli saksa juurtega. Võrumaal tuntud, Põhja-Saksamaalt pärit rohkeliikmelise Eggertite tellisesuguvõsa esindaja, Fritz Fritzu p Eggert, töötas aastakümneid Pärnu tellisetehases.

Telliskivide tootmine oli üldiselt hooajalise iseloomuga. Need vormiti ja kuivatati telliselöövides – seinteta varjualustes – sarades, tavaliselt maist septembri alguseni. Õues värskelt vormitud ja veel kuivamata tellistele – plonnidele on külmakraad kurjast, sest jäätumine lõhub selle pinna. Korralikult kuivatatud plonnidele külm ei mõju, neid sai tellisteks põletada suvest talveni.

Tellis oli asukohaga seotud ehitusmaterjal, sest hobusega palju ja kaugele vedada ei jõua. Mitmetest mälestusest on teada suuremate tellisekoguste talgukorras käest kätte andmist – inimkett võis ulatuda kilomeetrite pikkuseks. Tööstuse asukoht jõe või mere lähedal oli oluliseks eeliseks toodangu veeteed pidi kaugemale lähetamisel. Meistri- või firmamärki tellise eristamiseks kasutasidki peamiselt ekspordisuunitlusega ettevõtjad. Headel tellistel käidi maad mööda järel ka pisut kaugemalt – Häädemeeste kandi tellisetootja Nikolai Loosaar meenutas, et Massiaru koolimaja ehitati tema tellistest, samuti osteti neid Võidukülla ja Laiksaarde. Raudteevõrgu arendamine hõlbustas telliste maismaa logistikat kaugemate vahemaade taha.

20. sajandi alguse Pärnumaal tegutses ametlikult 15 tellisetööstust, mille kogutoodanguks oli 6,5 miljonit kivi. See oli maakondadest teine tulemus, napilt Harjumaa järel, ent Tartumaa ees. Tellise- ja savitööstuste arv langes kogu Eestis pärast Esimest maailmasõda, Pärnumaal jäi tegutsema 15st tellisevabrikust 11. Selle tootmisala tähtsust kinnitab tõik, et 1930. aastate alguse 29st Pärnumaa maavarasid ümbertöötavast ettevõttest moodustas savitöötlemine ligi 80% – 23 tk, 13 tellise- ja 10 muud savitööstust, ülejäänud 6 olid klaasi-, tsementtoodete ja turbatööstused. Väljaspool Pärnut oli kaks piirkonda, kus savitööstusi oli õige tihedalt: Allikukivi-Voltveti ja Häädemeeste, viimane on allpool välja toodud eraldi. Läbi aegade on teada rohkem kui 50 tellise- ja savitööstuse tegutsemine praegusel Pärnumaal.

Alates 1930. aastate keskelt toetas Eesti Vabariik tellisetööstuse arengut: mõne aastaga ehitati riigi omandusse moodsad tellisetehased Sindi-Lodjal, Aseris ja Koplis. Samuti toetati eratööstusi tootmise moderniseerimisel. Soodustati tulekindlate, kivist hoonete ehitamist, eriti propageeriti telliste kasutamist talupidajate seas, kes seni eelistasid ehitusmaterjaliks valdavalt puitu. 1937. aastal alustas K/Ü Ehituskivi tootjatelt telliste kokkuostu müümaks neid mh soodushinnaga põllupidajatele. Telliseid sai osta lähimas raudteejaamas hinnaga 3–3,5 senti/tk.

Kogu Eestis loeti 1939. aastal kokku 75 püsivalt tegutsenud tellisevabrikut ja väiketootmist, mille kogutoodang ulatus ligi 48 miljoni kivini. Punavõimu kehtestamise järel natsionaliseeriti enamik tööstusi. Väiksemad ja nutikamad jõudsid muutuda artellideks. Rajoonidesse tekitati teenindus-tootmiskombinaadid, mille alluvusse savitööstusedki suunati ja liideti. Väikesed savi- ja tellisekojad asendati järk-järgult suurematega, mis ajapikku ja sootuks suleti.

Tänapäeval võib tööstuslikult ja (ehitus)keraamikas kasutatavaid kohalikke savisid üles lugeda vaid mõned, Pärnumaa suurim savikarjäär asub Häädemeestel Arumetsas. Selle erilise, paisumisomadusega savi leidumine oli põhjuseks, miks 1991. alustati sinna kergkruusatööstuse kavandamist. Esimene toodang valmis 1994. a suvel. Ettevõttel on olnud erinevaid omanikke ja nimesid: Leharu, Fibo ExClay, Optiroc, Maxit ja praegu Saint-Gobain.

Peenkeraamika tegemine on praegu paljudele kättesaadav nii koolides kui hobi- ja töökodades ning toob asisematele leivagi lauale. Keraamikat õpetatakse Eesti Kunstiakadeemias ning Kuressaare ja Olustvere ametikoolides. Ahjupotte toodetakse Pärnumaal Soometsa Ahjupotitööstuse OÜs, kuid tellisetegemise praktilised oskused on säilinud vaid Ida-Virumaal – Aseris. Teine, Lembit Lutsu entusiasmil põhinenud Misso Savitööstus Võrumaal on kahjuks viimastel aastatel usaldusväärsete töötajate puudusel seisma jäänud.

Häädemeeste valla territooriumil on olnud mitmeid savitööstusi:

Mudaoja talu maal oli Häädemeeste valla ametlik savivõtu koht.

Jaagup Rasti tellisetehas. Häädemeeste jõukas talupidaja ja vesiveski omanik kutsus 1901 Arumetsa serva rajatud telliskivitönki tööle Karl Pääsukese, kes oli Õisus (Kalvre), Tõllal Voltveti lähedal ning Kõpus tellisetegemist õppinud ja sellega leiba teeninud.

Ilbaku – Ristmäe savitööstuses toodeti nõusid, ahjupotte ja telliseid.

Aarni telliskivitööstus, Nikolai Loosaar (1884–1970) alustas 1910. a ja tootis telliseid, katusekive ja drenaažitorusid. Ametis oli 5–6 töölist. Põletamine toimus poolringahjus, millel kütmiseks „12 toru peal“.

Karl Pääsukese poeg Prits (s 1887) asutas Ärma talu maadele Arumetsa kandi neljanda tööstuse tõenäoliselt 1913. Savi ostis ta Aasa ja Aarni taludelt. Pritsu tellised olid tuntud hea kvaliteediga. Selle tõenäoline põhjus oli telliste põletamise „kunsti“ ainult talle endale teadaolnud nipid – kedagi teist ta vähemalt nädala väldanud põletamisele „ligi“ ei lubanud.

Karl Gustavson (1883–1968) alustas Tohtre talus, Suurkülas, abielludes 1911. a talutütrega ja rajades sinna tööstuse, kus tootis nii telliseid kui ahjupotte. 1920. a ehitas ta uued hooned Pärnu mnt. äärde. Sellest sai edaspidi kolhoosi Partisan, hiljem Häädemeeste (kolhoosi) ahjupotitööstus. 1980.–90ndate vahetusel toodeti sealse Edela-Eesti Savitööstuse uutes hoonetes ja värskete seadmetega peale pottide ka ahjutelliseid. Seal algas loo autori ehituskeraamiku karjäär 1988.

Jaan Lõhmus (1884–1921) tootis Jaagupi Kalju külas savinõusid – keraamikat. Tema varajase surma võis põhjustada pidevast kuumast külma „pendeldamisest“ johtunud südamereuma või mürgistus sellal glasuurimisel laialdaselt kasutatud seatina aurudest.

Sookülas – Võidukülas, Häädemeestelt 6–7 km kirdes, on 1939. a kaardil märgitud mehhaniseerimata tellisetööstus. Kunagisest tellisepõletuskohast annavad tunnistust ka punased tellisetükid põllumullas.

Ikla. 1950ndatel aastatel teati, et Komsomoli kolhoosi maadel leidub savi ning tsaariajal oli olnud seal ka tellisetööstus. Kolhoosil olnud siis kavatsus see tööstus taastada.

Kabli. Prits Pääsuke meenutas: Mäe Andresel oli väike tönk ja Lätist tulnud sakslane meistriks.

Äärmiselt tänuväärse töö savitööstuste alase teabe talletamisel "Pärnumaa" koguteose III osa jaoks tegi ära legendaarne savitöömees ja koduloo uurija Feliks Männikov. Mälestused Häädemeeste kandi tööstuste kohta kogus Enda Kallas ning Allikukivi ümbrusest kirjutas Jaan Kuninga meenutused üles August Mitt. Paljud savitööstusega seotud paigad on jõudnud Maa-ameti pärandkultuuri kaardikihile. Loodetavasti lisandub selle kirjutise ajel pärnumaalastelt veelgi mälestusi ja teavet, täiendamaks plaanitavat koguteost.

Pärnumaa inimeste tellise- ja savitööstuste alased mälestused ja mälestuste mälestused, samuti täiendused ja parandused savi- ja tellisetööstuste nimekirja on väga oodatud. Eriti teretulnud on teemakohaste fotode kopeerimise võimaldamine. Kirjalikult saab teavitada eero@kotli.ee, tavapostiga: Viru 14-10, 10140, Tallinn. Suuliselt telefonil 501 6464.