Kuidas Prangli rahvas suveks valmistub
Hakkan sadamast minema. Punane kaubik peatub mu kõrval ja juht küsib, et kas rahvamajja? Hüppan peale. Maret Klaamase abikaasa käis Wrangöl vastas ja viib rahvamajja värsket toidukraami. Mehel on hea meel ilusa ilma üle, see on üks esimesi selliseid varakevadisi päevi.
Prangli rahvamaja on ehitatud S. M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi Prangli osakonna klubina 1954. aastal. Arhitektuurilt on see ennesõjaaegses maarahvamaja stiilis kerge puuehitis. Saalis on ca 120 kohta. Prangli saarele on sisse kirjutatud ca 170 inimest, talvel on kohal aga umbes 70.
Rahvamajas askeldavad juhataja Carmen Ott ja kooli kokk Maret Klaamas. Maretil on suur potitäis suppi tulel, täna valmib borš. Varsti tulevad koolilapsed sööma. “Mis, magusat polegi?” sordib ta värskelt saabunud kaupa. “Söövad siis helbeid.”
Maret istub borši jaoks tilli hakkima: “Talvel käib siin elu kogu aeg. Peame üheskoos tähtpäevi. Kõige toredam on jõulupidu, vanemad toovad pakid siia ja jõuluvana annab kätte. Kõik loevad luuletusi. Kui suvel on rahvast palju, siis talvised peod on hubased ja salongilikumad, 40–50 inimesega kogukonnapeod. Igav küll ei ole! Ühed ja samad inimesed, aga meil on lõbus. Kindlasti elame kaua, sest naerame palju.”
Jõuluturg toimub ka. Kes mida turule toob – käsitöö, hoidised, sõir. Kõik ostetakse ära, müük on hea. Kaks korda aastas tehakse käsitöönäitus. Prangli naised on kõvad käsitöötegijad. Rahvamaja saalis lõksuvad kangasteljed, kolm töökorda seatud vana kangastelge. Need pärinevad siitsamast saarelt. Rõõmsavärvilised vaibad muudkui voolavad, lavaservale seatud valmis tööd paitavad silma. Vaibad tehakse enamasti müügiks ja lähevad hästi. Kirju kaltsuvaip kätkeb endas nii palju rõõmsat energiat, et on ehteks igale kodule. Prangli naiste näpud liiguvad vilkalt. “
Talvel toimus viltimise koolitus, seda toetas kultuuriministeerium saarte pärimusliku kultuurikeskkonna programmist,” lisab Carmen. “Koolituse viis läbi Maris Akkermann. Kõik naised tegid endale vilditud salli.”
Maris Akkermann kinkis Prangli muuseumile ka 30 topist, mis ta vanaisa oli kunagi teinud. Väga head ja hästi säilinud topised Eestimaa loomadest ja lindudest. Maretile meeldib eriti kuke topis: “See on nagu päris – vaata, et naabri kanad kohale ei tule.”
Naised koovad ka. “Marise vanaema tõi lõnga, mis oli pärit 1974. aastast. Täitsa korras ilus lõng oli, hästi säilinud. Nad säilitavad lõnga kilekotis ja panevad sinna soola juurde. Üks kohalik naine tõi värvi ka 1975. aastast, ilus pruun värv. Ma nüüd koon sellest lõngast sokke, kui 20 aasta jooksul valmis saan, on ajaloolised sokid,” naerab Maret.
Prangli rahvariided
“Hakkasime tegema rahvariideid,” teatab Carmen. “Kuna Pranglil päris oma rahvariideid pole, siis arutasime naistega seda asja ja otsustasime, et võtame aluseks Jõelähtme rahvariided. Pranglil on olnud nii eestlasi, soomlasi kui ka rootslasi, kellel igaühel oma rõivad, nii et ühtseid ei saanudki tekkida. Linn ka lähedal, nii et üpris vara hakati käima linnariietega. Tellisime puuvillase triibulise seelikuriide Rakvere firmalt Olgitex OÜ. Tehas teeb küll Jõelähtme seelikuriiet sinise lõime peal, aga palusime teha valge lõime peal. 75 meetrit sellist kangast tehakse spetsiaalselt meile!”
Suvel saab siis Prangli naisi juba triibulistes seelikutes näha. Riiete juurde käivad veel pottmütsid, tikitud käised ja vööd, samuti põlled. Nende tegemine nõuab aega ja oskusi, selleks tuleb koolitus tellida.
“Teeme ajalugu Pranglis!” rõõmustab Carmen. “Viimane aeg rahvariided taastada. Saime aru, et kui meie seda ei tee, siis ei tee keegi!”
Naistel pole talvel sugugi igav. Nii, kui uus idee tuleb, see ka teoks saab. Neljapäeviti tehakse üheskoos süüa – see on kokandusring. Otsitakse mõni uus retsept, mida põnev proovida. Mehed aga käivad talvel kalal ja teevad puid.
Emadepäeva 8. mail tähistab Prangli rahvas Uku Suviste kontserdiga. “Möödunud aastal käis Tallinna Poistekoor, üle 50 poisi. Kui nad laulsid “Ema südant”, siis oli kõigil pisar silmas,” meenutab Carmen.
“Aprillis lõpevad ringid ära, teeme rahvamaja ja selle ümbruse korda. Talvised üritused on inimestele tasuta, suvised enam mitte, siis on turiste palju,” ütleb Maret.
“Mais tuleb Rocca al Mare kool Pranglisse, ca 80 inimest. Mitmendat aastat juba. Teevad tööd ka, ise küsivad, meie pole neid sundinud. Nad on aknaid pesnud, aeda värvinud. Käisid mööda rannaäärt, kilekotid käes, korjasid prügi, puhastasid saart. Hästi toredad lapsed!” räägib Carmen.
31. juulil tuleb Smilers rahvamajja esinema. See on suve suurim kontsert Pranglil.
Maret ja Carmen
Maret on Pranglil elanud 10 aastat, Carmen 7 aastat. Mõlemad tulid siia mehele, alguses püüdsid ikka elu linna poole sättida.
“Kui esimest korda Pranglile tulin, siis oli ilm nii halb ja mul oli paha olla, oksendasin paadi ääre peal,” meenutab Maret. “Mõtlesin, et ma ei tule siia enam kunagi! Tööd siin esialgu polnud, aga kui rahvamaja juhataja ära läks, sain siia. Kuna süüa tuleb siin ka teha, siis käisin kokakursustel. Siin ma olen! Nüüd aja kaikaga linna. Linnas on teed kõvad ja jalad väsivad ära, nagu mul ämm ikka ütles.”
Carmenile sai saatuslikuks muuseum, selle – Prangli saarte muuseumi – asutasid nad 2009. aastal. Kõik eksponaadid on saarelt kogutud ja ostetud.
“Kui neid hakkas juba palju suurem hulk olema, tekkis mõte, et peaks muuseumi tegema. Loodusmaja avasime 2012. aastal,” räägib Carmen. “Inimesi käib järjest rohkem. Alguses olime kogu aeg avatud, aga tulijaid oli palju ja igal ajal. Siis tegime lahtiolekuajad, et ise ka elada saaks.“
Raamatukogu, postkontor ja kool
Rahvamaja teisel korrusel asub raamatukogu. Sinna viib üsna järsk puutrepp. Ninna lööb vanale puumajale iseloomulik lõhn.
Raamatukoguhoidja Astra Piirissaar istub raamatute virna taga ja teeb kevadist koristust. Osa teavikuid tuleb maha kanda, sest raamatukogu kasutada olev ruum katusealuses kambris pole just suur. Arvel on u 8500 teavikut. Uute tellimisel arvestab Astra lugejate soove – mehi huvitab kalandus, merendus ja ajalugu, naised loevad ilukirjandust ja elulugusid. Perioodikat – ajalehti ja ajakirju – loetakse samuti palju. Neid laenatakse välja nädalaks, raamatuid kuuks ajaks, soovi korral saab ka pikendada.
“Inimesed loevad küll, ma ei saa öelda, et ei loe. Mõnele viin koju ka ja toon tagasi,” tunnistab Astra. “Tagasi saab tuua igal ajal, selle jaoks on postkast. Raamatukogu on ka suhtlemise koht ja kui inimesed tulevad siia postkontorisse, arstipunkti või rahvamajja. siis ikka raamatukokku ka.” Astra tuli Pranglile mehele 1979. aastast ja tööle raamatukokku 1983. aastast. Peres kasvas suureks kolm last: kaks tütart ja poeg. Pereelu on olnud korras, mis on Astrale väga oluline. “See on tähtis. Seda peaks inimesed rohkem hindama,” arvab ta.
Postkontor asub rahvamaja teises küljes. Pisike ruum on täis kõikvõimalikku kaupa, osta saab vakstut, suitsuandurit, komme, kardinaid, libisemistõkkeid jpm, mida postkontori töötaja Maile Kahro tellib. Maile on Tallinnas sündinud, aga ta vanaema elas Pranglil ja kõik ta suved möödusid siin. Nii oli asjade loomulik käik, et ta Pranglilt endale abikaasa leidis.
“Rahvas tuleb, nagu maakohtades tavaliselt, kuu alguses – siis, kui laekuvad pensionid ja toetused ning tuleb makseid teha,” ütleb Maile.
“Kirju saadetakse vähe. Pakke ikka tuleb, isegi terve suvemaja on Hansapostiga kohale saadetud. Suvel eksivad vahel ka turistid postkontorisse ära – kasvõi selleks, et saata Prangli templiga postkaarti. Jaapanlased näiteks saatsid postiga siit ostetud asju, et mitte käe otsas tassida.”
Prangli saarele asutati vallakool Jõelähtme mõisniku loal 1869. aasta sügisel. Kooli asutajaks oli Jõelähtme kirikuõpetaja Paul Loppenowe. Tänane koolidirektor Tiina Piirissaar ütleb, et koolis õpib praegu viis last – neli neist on saarelt, üks mandrilt. Mandrilt on tulnud siia vahel lapsed, kes soovivad õppida väikeses koolis. Muidugi võiks lapsi rohkem olla, aga noored paraku lähevad saarelt ära, sest tööd siin ei ole.
Prangli tuleb Pranglile
Annika Prangli on turismiettevõtja firmast Prangli Reisid OÜ. Ta töötab õpetajana ka Prangli põhikoolis, andes inglise keele-, ajaloo-, ühiskonnaõpetuse ja geograafiatunde. Annika tuli saarele viis aastat tagasi, kui tal tekkis siia väike elupaik ja siis alustas ta ka turismiettevõtlusega. “Sattunud olen siia ilmselgelt selle pärast, et nimi on selline. Saatus ilmselt,” muigab Annika.
Suvi kulub tal turistidega, keda siis jõuab siia lausa iga päev. “Lugesime ära, et 40 erinevast riigist käis turiste meil siin eelmisel aastal,” ütleb Annika. Kui hooaeg algab, asub tööle turismiinfo, mis asub sadamas kultuurikuuris Noor Kaardivägi. See kuur sai talgutega Annika initsiatiivil korda tehtud 2 aastat tagasi. “
Palju saabub sadamasse jahituriste, kellest üle poole on soomlased. Prangli murrak kõlab ka justkui soome aktsendiga, kohalikud saavad soome keeles hakkama. Ainult sadam pole eriti heas korras ja on ka väike, kõik soovijad ei mahu ära,” tõdeb Annika.
11. juunil avab turismihooaja Prangli jooks. See on mõeldud nii saare elanikele kui ka külalistele. Õhtul annab sadamakuuris hooaja avalöögi ansambel Traffic. “Meil käivad head bändid esinemas. Eelmisel suvel käisid Tanel Padar ja The Sun, tänavu tulevad lisaks Trafficule veel Ivo Linna, Ines ja Svjata Vatra. Hooaja lõpetame muinastulede ööga ja siis toimub Pranglil puulaevade regatt. Tulevad laevad Eestist, Soomest ja Rootsist – kogunevad fännid ja laevaehitajad. See on omanäoline sündmus kogu Läänemere kontekstis.”
Annika Prangli seisab hea ka selles eest, et saarel ikka teatrit oleks, sest tema sõnul teater toob uskumatult palju turiste. 2014 valmis lavastus “Prangli lood ehk Keik on trois”, mis kohalikus murrakus tähendab, et kõik on korras. “Sai korjatud kokku suuline pärand, mida siin ju veel alles on, panin selle kirja ning Viimsi kooliteater ja 32. kooli trupp mängisid, Eva Kalbus lavastas. Eelmine suvi mängiti “Mereplekke”, mille tegevus toimub nii siin- kui sealpool merd, teemaks piiritusevedamine. See tuleb ka tänavu uuesti. Muusika kirjutas Chalice, kaasa teevad professionaalsed näitlejad Ene Järvis ja Külli Reinumägi.”
Annika arvab, et liiga palju turiste saarel küll ei käi. Wrangö võtab peale nii palju kui ta võtab ja laeva reiside arv on ka ajaliselt piiratud. Lisaks tullakse muidugi oma alustega, aga sadama suurus seab siingi piirid. “Kui turism edeneb, siis leidub alati keegi, kellele see ei meeldi, aga nüüd oleme teinud nii, et iga laevapileti pealt läheb 1 euro saarte fondi ja rahvas otsustab, milleks seda kasutada. Sel aastal näiteks otsustati, et Eestiranna mälestusmärgi juurde tuleb teha WC.”
Turistidele Prangli meeldib. “See on nii omanäoline ja teistmoodi saar, kus näeb veel seda päris autentset saare elu. Aga see on ainulaadne, Põhja-Eestis seda rohkem pole. Käiakse kalal ja kirikus, keelemurrak ja traditsioonid on alles,” mõtiskleb Annika.
Prangli Reiside pakutust on inimestele sügavat muljet avaldanud hülgevaatlus. Hülgeid meelitatakse muusikaga ja siis saavad inimesed neid näha, see on unustamatu elamus. Hülgevaatlusretked toimuvad juuni lõpust oktoobri lõpuni, vana postipaat Helge viib soovijad merele igal teisel pühapäeval Kaberneemest. Kui on grupitellimus, saab ka muul ajal ja teistest põhjaranniku sadamatest välja sõita.
Linholmide juures Lääneotsas
Hülged on ilusad vaadata, aga kalurid nende üle nii rõõmsad ei ole. Et mitte öelda – nad on päris pahased. Taavi Linholm, kelle talu asub Lääneotsas kiriku juures, ütleb, et kalurite võrgud on hüljestele nagu kaetud rootsi laud. Ainult mine ja võta! Kalurid pühivad siis suu kalast puhtaks ja panevad võrgud mujale, aga hülged leiavad need jälle üles.
Taavi tuleb just perega linnast hambaarstilt. Ilm on ilus ja sai väikse paadiga kiiresti ära käia. Mees töötab Viimsi Vees, haldab pumbajaama. Suvel veab turiste veoautokastis mööda Pranglit ringi – õues seisab reas kolm veoautot. Need ja maasturid peavad siin vastu, asfalttee lõpeb saare keskel ära, Lääneotsa tee on üsna muhklik ja auklik. Metsavahest ja rannaäärest rääkimata.
Taavi juures saab turist ka ööbida, sauna, süüa. Väljaspool turismihooaega elab pere koos kolme lapsega maja teisel korrusel, suveks kolivad nad alla ja loovutavad ülemised toad turistidele. Maja väiksemas osas elavad Taavi ema ja isa, kes juba hakkavad kaheksakümnele lähenema. Nemad on terve elu saarel elanud. Õue peal on peomaja, kus saab suurema seltskonnaga istumisi teha. Kerkib veel üks maja, kuhu samuti tulevad toad turistide majutuseks.
“Suvel tuleb ots otsaga kokku, aga hooaeg on lühike,” tõdeb Taavi. “Talvel eriti keegi ei käi. Vahel mõni seltskond tuleb aastavahetust pidama või siis jääb mõni seikleja tormivangi. Aga hooaeg venib pikemaks, kui on ilus ja soe sügis, isegi oktoobris käiakse veel saarel. Meri mõjutab siin palju, kevad on külm ja sügis soe.“
Taavi maja on saare otsas, kolmest küljest paistab meri. Hilissügisel tuleb meri üsna maja alla, kuurid jäävad vee sisse. Taavi näitab piiri, kuhu meri on kõrkjad toonud.
Maikuus tulevad esimesed külalised, koolilapsed käivad ekskursioonil. “Suvi on kiire, nädalalalõpud kinni – ega siis ise kusagile minna ei saa. Talvel käisime perega Stockholmis. Lapsed ka aitavad – koristavad, lappavad ja puhastavad võrke, puhastavad omapüütud kala,” räägib Taavi.
“Meil on privaatne mere- äärne koht, rahulik ja turvaline elukeskkond, puhas loodus. Pikk puhas liivarand,” loetleb Taavi kaasa Käde saareelu plusse. “Joodikuid jääb järjest vähemaks, see on hea. Aga lapsi võiks saarel rohkem olla. Noored pered võiks tulla. Tööd muidugi ei ole, aga tänapäeval tehakse palju ka kaugtööd. Kõik ei taha ju linnas olla.”
Kui Käde saarele tuli, käis koolis 15 last. Nüüd on viiest koolilapsest kaks Taavi ja Käde lapsed Mattias ja Anna Maria.
“Kalatööstus on kadunud, kalapüük hääbumas. Nende 70 seas, kes talve läbi saarel elavad, on tööealisi vähe,” tõdeb Taavi.
On temagi saarelt ära käinud. Taavi töötas alguses koos vennaga kalatraaleri peal, aga seal sai töö otsa. 8 traalist ja 16 mehest on alles jäänud 2 traali ja 4 meest. Mõnda aega käis Taavi Soome ehitajaks, aga pikalt seal vastu ei pidanud. Ei tahtnud võõral maal olla. Tuli tagasi, sest kodus jäid tööd seisma, lapsed kasvasid ilma isata, isa-ema jäid vanemaks ja vajasid abi. Tuli proovida kodus hakkama saada. Alustasid nad suitsukala müügiga ja nii see on läinud.
“See on hea, et suvel üritusi korraldatakse. Tänu Annika Prangli ettevõtmistele tuleb rahvast rohkem, see hoiab saart vee peal,” usub Taavi.
Ehkki Prangli on pealinnale lähedal, ei pääse mere tagant alati nii lihtsalt linna, näiteks hambaarstile. Naine, kes sünnitama hakkab, läheb varakult linna, seal on abi lähemal. Taavi, kes sündis veebruaris 1978, toodi vene kopteriga linnast koju. Kui meri on jääs, siis saab jääd mööda ka minna. Aga seda pole juba viimased viis aastat ette tulnud.
“2003. aastal, kui Mattias maikuus sündis, jäätus meri enne jõulu ja 25. aprillil saime esimest korda kalale,” meenutab Taavi.
Seesama Mattias on nüüd suur poiss ja piidleb külalist tõsiselt. Ema Käde näitab Mattiase kokku pandud raamatut Prangli piltide ja lugudega. See on päris raamat, trükitud.
“Aga mina nägin nastikut!” teatab Anna Maria. “Ta oli ukse küljes.” Marta Liisa on veel nii väike, et ütleb ainult “tädi”.
Esikus seinal ripub hülge pilt. Taavi võtab selle seinalt maha ja selle taga on kiri: “Parim viigrilugu. Ajakiri loodussõber 2014”. Selle loo rääkis Taavi. Õieti luges ette oma vanaisa loo, kes oli üksikasjaliselt kirja pannud, kuidas viigripüük käis, kui palju nahad maksid ja kuhu neid müüdi.
Taavi isa istub õues maja ees päikese käes. “Ilus ilm täna,” ütleb ta. Maja servas päikese käes seisab üksikuna pink, millel istus president Toomas Hendrik Ilves, kui ta 2010. aastal Pranglil käis ja Taavi peret külastas.
Külavanem käib linnas tööl
Terje Lilleoks, Prangli külavanem, elab Jaagu-Uuetoa talus ja käib linnas tööl. Siin asub ka Prangli puukoda, kus tema abikaasa puutööd teeb. Kohapeal valmistatakse ja müüakse puidust suveniire, painutatud puust aiatoole ja käsitööd – kangastelgedel kootud kaltsuvaipu ja kirikangaid. Siin elavad ka Prangli saare ainsad hobused Kepsu ja Raselli. Nendega saab ratsutada ning talvel reesõitu teha.
Rõõmu teeb külavanemale see, et välja valiti rahvarõivad, mis loodetavasti peatselt käiku lähevad. Ajalooliselt kuulus Prangli Jõelähtme koguduse alla ja vanad Jõelähtme riided võtamegi nüüdsest kasutusele.
Muret teeb saarel eelkõige liiklusturvalisus – purjus peaga sõitmine ja kihutamine. Lääneotsa tee olukord on väga halb. Teemeistrid käisid sellega tutvumas ja on lootust, et sügiseks saab midagi korda. “Sadama olukorraga ei saa kuidagi rahul olla. Kuigi aasta-aastalt külastab Kelnase sadamat aina rohkem jahte, põhiliselt Soomest, ei rahulda meie sadam elementaarseid jahituristi vajadusi,” tõdeb külavanem.
