Kuidas Suurupi kasarmut avati
Harjumaa Virtuaalmälu on Harjumaa Muuseumi ettevõtmine, mille käigus tutvustab Harjumaa muuseum 2011. aasta jooksul kord kuus muuseumi koduleheküljel ja Facebookis huvitavaid Harjumaa ajalooga seotud dokumente, päevikukatkeid või fotosid koos kommentaaridega.
Ajalookildudega loodetakse täiendada inimeste teadmisi Harjumaa minevikust, tekitavad huvi oma kodukandi ajaloo uurimise vastu või muuta lugeja päev lihtsalt natuke huvitavamaks ja lõbusamaks.
Keilas, 31. jaanuaril 1926
Suuropi kindluse kasarmut oli ehitamas ka Keila ettevõtja babtistlane Ventsel. Battareiülem oli teda palunud minu jaoks Keilas hobust palgata. Oligi see palgatud hobusemees eile hommikul ¼ 11 ajal siin. Sõitsime Suuropi. Mees sai sõidu eest 800 marka. Oli – 15 R, kui välja sõitsime. Kell ¾ 2 olime Suuropis. Ka Ventsel oma perekonnaga sõitis. Meile kaeti battareiülema korraldusel kohe söögilaud; kilu, heeringas, rassolje, kohvi, õlu j.n.e. Paar ohvitseri tuli juttu ajama sealjuures. Olles söönud, küsis Ventsel, millal kasarmu õnnistamistalitus tuleb. Üks ohvitser vastas: “Meie ootame pastori!” Ütlesin siis mina, enese peale näidates: “Siin ma olen!” Õnnistamistalitus oli pikas=pikas koridoris, mis lippudega oli ehitud. Minu jaoks oli katheeder tehtud, see oli Eesti värvidega nõnda kaunistatud, et katheedri ülemine äär oli sinise riidega kaetud, katheedri esikülg valge riidega ja keskel oli seal must rist. Sõjaväelased ja eraisikud (=kutsutud külalised ja ümbruskonna elanikud) võtsid õnnistamistalitusest osa. Pärast minu talitust kõneles battareiülem. Siis laulis sõdurite koor “Mu isamaa mu õnn ja rõõm.” Siis kõneles üks ohvitser ja lauldi selle järele “Eestimaa, mu isamaa” Kõneles veel Ventsel omast tööst kaunis haleda häälega ja ilma sisuta. Sõdurite koor laulis veel 2 või 3 laulu ja siis oli läbi. Selle järele tuli lõunasöök. Sellest võtsid osa sõdurid, ohvitserid ja kutsutud võõrad. Oli suur söögituba. Seal oli vist 4 suurt lauda, laudlinadega. Esmalt anti hernesuppi plekktaldrikutel, viimaks kompott. Praad oli liig rasvane; mina ei jõudnud seda mitte ära süüa. Igalühel oli ka pudel õlut, Ka õlle jaoks olid plekkkruusid. Battareiülem ütles, et sõdurite supp ja praad harilikultki niisamasugune olevat. Õlut ja magusat sööki anti pidupäeva puhul. Söögi lõpul laulsid sõdurid omi laule, lauas istudes. Ma tahtsin pärast sööki kohe koju sõitma hakata, aga ei saanud, sest minu voorimehele taheti süüa anda. Ka asus kaks daami minu kallale, ma jäägu kauemaks. Vaatasin siis tund aega daamide ja ohvitseride pimesikumängimist j.n.e. pealt. Daamid (prouad ja preilid) olid võrdlemisi õige nägusa välimusega. Kell 6 õhtul hakkasin Suuropist koju sõitma. Omaks üllatuseks sain ma majandusülema käest 2500 marka! Suuropi kindlusest jäi mulle päris hea mulje: sõdurid näisid ennast õige kodus tundvat, ruumid saavad nüüd õige head. Uus kasarm, mida ma õnnistasin, on suur puust ehitus, mõeldud 100-200 mehe jaoks. Enne on sõdurid elanud viletsates barakkides, kus sagedasti ainult +2 R olnud magamise ajal. Eesti väeteenistus on nähtavasti ikka palju kergem, kui Vene oma oli. Ka katsutakse Eesti sõdurit vaimselt arendada. Kell ¼ 10 õhtul jõudsin koju.
Kirjeldus pärineb Keila kirikuõpetaja Ado Köögardali (1891-1957) päevaraamatutest, mida ta pidas aastatel 1910-1952. Kahjuks pole kõik aastakäigud säilinud: 1934.-1935. aasta päevik jäi 1940. aastal Keila kirikumõisas ette Vene sõjaväele, Vabadussõja-aegsed ja Eesti Vabariigi algusaastate päevikud hävitas A. Köögardal ise repressioonide hirmus Nõukogude okupatsiooni ajal. Osaliselt on päevikud publitseeritud raamatus „Väljasõidud Eestis.“ Päevaraamatud kuuluvad erakogusse.
Suurupisse rajati esimesed sõjaväeehitised juba I maailmasõja ajal, osana Peeter Suure Merekindluse plaanist. Lisaks kahele rannakaitsepatareile püstitati sinna ka muid hooneid – kasarmuid, kuure, hobusetall, saun – kuid kõik need said sõja käigus tõsiselt kannatada.
Sõjaväe omandusse jäi Suurupi ka kahe maailmasõja vahelisel perioodil, mil seda tunduvalt kaasajastati. Kasarmu, mille avamistseremooniat Ado Köögardal oma päevikus kirjeldab, oli laudvoodri, plekk-katuse ja suurte akendega hoone, mis meenutas pigem koolimaja. Kui 1927. aastal moodustati kahest rannapatareist kokku Suurupi Komandantuur, kinnitati selle rahuaegseks koosseisuks 121 ja sõjaaegseks koosseisuks 329 meest. Tekstis mainitud Peeter Ventsel ehk babtistlane Ventsel oli 1920ndatel aastatel Keilas tuntud ühiskonnaelu tegelane – ta kuulus Keila esimesse linnavalitsusse, baptistliku koguduse juhatusse – ja oli saekaatri omanik.
