Külake ise asub, nagu enamik sealseid, mäe jalamil, kitsad tänavad serpentiinina 2-3-korruseliste kivimajade vahel looklemas. Madalamal lauskmaal ümber külakeskuse on end sisse seadnud väikesed talumajapidamised, kus peamiselt kasvatatakse lambaid ja kitsi, toodanguks kastanilehtedesse keeratud ebameeldivalt lõhnav (mõni ütleks, et haisev) aga maitsev (mõni ütleks, et söögikõlbmatu) juust Banon. Nojah, maitse üle ju ei vaielda!

Kõrg-Provence ise on praeguseks kujunenud riigi siserände trendikaks paigaks. Kui veel eelmise sajandi keskpaigas oli asustustihedus kogu Prantsusmaa hõredaim, siis nüüd on rahvaarv kiirelt kasvanud. Põhjuseid on mitmeid, kuid kohalikud peavad eelkõige oluliseks kogukondlikku arengut, aktiivset kodanikuühiskonda, kogukonna tuge erinevate ettevõtlusvormide kasutamisel. Piirkond on tuntud ürtide ja eeterlike õlide tootmise poolest, peamine lavendlitootmine toimub just siinsete mägede jalamil. Turismi vaatamisväärsus - lavendliväljad - on paraku imekaunilt lillad vaid õitsemise lühikesel perioodil, juuni lõpust juuli esimese pooleni. Siis tuleb niiduk ja kaunist kraamist saab lõhnav toodang - kuivatatult, toidus, kosmeetikatööstuses kasutatav või eeterlike õlidena müüdav. Samuti sobib selle paiga kliima kümnetele puuviljasortidele, millest valmistatakse imemaitsvaid marmelaade. Kohalike maiustuste valmistamisel kasutatakse erinevaid tehnoloogiad ja põnevaid kombinatsioone: apelsini-lavendlimarmelaad, päikesekuivatatud pressitud viigimarjamaius, külmanäpistatud (detsembris on öösiti paar kraadi pakast) hurmaast valmistatud kaste - need on vaid mõned maitseelamuste näited. Provence'i elanikud on uhked kõige üle, mida nad ise oma kätega kasvatavad-korjavad-valmistavad. Isetegemine ja käsitsi töö on jälle moes ja hinnas, nagu ka meil.

Seminari käigus tutvustasid 8 riigi osalejad oma piirkonna ja maa kodanikuühiskonna põhitõdesid ning esitasid parimaid näiteid. Ainsa eestlasena sain nii mõnelgi korral uhkust tunda, kui toodi esile Eestimaa Maapäeva kui külaliikumise eeskuju, millest teistelgi õppida. Eraldi rühmades toimusid arutelud metsade jätkusuutlikust majandamisest ning tervisliku ja kohaliku toidu propageerimisest. Igal osalejal oli võimalus sõna sekka öelda ning pakkuda uusi ideid võimalikeks koostööprojektideks FS raames. Niisugustel kohtumistel tekib alati tunne, et Euroopa on tegelikult üks suuremat sorti küla - ikka tunneb keegi kedagi koostööpartneri kodumaalt, võrgustik laieneb ja koju tagasi jõudes tunned, et jälle oled mitmete niitide kaudu seotud teistega, kellel samad ideed ja  mõtted.

St. Michelis ja selle ümbruses ringi sõites, inimestega kohtudes, külarahvaga ühist pidu pidades tuli veelkord tõdeda  elu maal, külas, on igati elamist väärt. Seda just siis, kui SINA ise selleks piisava panuse annad.