Paljud eakad mäletavad veel Vainu külas Nurme talus asunud Hendriksoni poodi. Omaniku nime järgi hüüti poodi ka Jutsi poeks. Poepidaja Johan Hendrikson (fotol) ehitas maja oma perele. Ta töötas varem Sindi vabrikus, kuid vabrikukorstna otsast alla kukkunud ja küürakaks jäänud, hakkas kodumajas poodi pidama. Istusime Jutsi lapselapse Kersti Tillartiga 2015. aasta oktoobrikuus samas ruumis, kus kunagi pood asus. Poeuksest tehti hiljem aken, trepp on õues maja ees veel alles, köögikapi otsas mälestuseks suur poekaal. Poeruumis oli ukse pool kõrge tumepruun puidust lett koos ülestõstetava luugiga, kust sai vahelt läbi käia. Seinariiulid olid pisikeste sahtlitega erinevate asjade jaoks, ühes seinas asus toidukraam, vastasseinas rauakaup. Vanaisa Juts pidas poodi, aga oli ka rätsep, õmbles soovijatele kõike, tegi ka nahktöid. Tema õmblusmasin on maja pööningul veel alles. Kersti isa Elmar Endrikson võttis poepidamise oma isalt üle, tema naine Benita (varem Hansen) oli samuti poes müüja. Alia Kalde Urge külast mäletab, kuidas lapsena sai jalgrattaga Jutsi poes käidud, nina vaevu üle kõrge letiääre ulatumas. Tal on meeles ka kunagised maiustused ja meeste jutt, et poest sai pool „nuia” ja õlut. Maja ees oli kaks väravat – suurem hobusevärav ja väiksem inimestele. Küüditamiste ajal olid väravad ja uksed lukus. Poepidamine lõppes Vene valitsuse tulekuga. Lett ning sahtlid naelte-rauakaupadega olid veel kaua ruumis alles. Kui üürilised majja elama pandi, tuli endine sisustus ära lõhkuda. Majas elavad siiani Jutsi järeltulijad ning kohalikud mäletavad, kuidas see 1982. aastal äikesest põlema läks.

Hiljem asus mõnisada meetrit edasi sama tee ääres kolhoosi ajal ehitatud majas Rätsepa pood ja Elbi külas Juntsi talus Juntsi pood. Mõlemas poes olid müüjateks Vaike Viies ja Reet Nuut, poed olid avatud vaheldumisi eri päevadel. Kauba järele linna sõideti hommikuti ja tagaruumi, kus see tükeldada-pakendada, tol ajal ei olnud. „Kõik käis letil ja kastid-kotid olid samades ruumides nurkades. Kui kaup sisse tuli, siis mingi koht ikka oli, kuhu see maha panna,” meenutab Reet.

Rätsepal oli linnapoolne osa majast poe käes ja väikestes köögiga tubades elasid inimesed. Hobustele oli maja juures lasipuu ja vähese liikluse tõttu külateel nad kedagi ei seganud. Külma ruumi kütteks tassiti vanast aidast puid. „Igavene lahmakas plekkahi oli, andis seda aga kütta!” vangutab Reet pead. „Limonaadid, õlled ja mahlad olid vahel jääs. Kui kütta sai, siis jää paisus. Pliks ja plaks ainult käis.” Nii poemüüjad kui kaup asusid leti taga. „Müüja muudkui tõstis selja tagant kõiki asju letile,” räägib Reet. Maja on alles ja mööda sõites tiheda kuuseheki tagant näha.

Juntsil oli poeruum väike. „Leti taha mahtus vaevu kaks müüjat kõrvuti seisma, kohe oli sein. Leti taga olid müüjad ja ka riiulid. All olid sahtlid, iga asi oli omas sahtlis, suhkur ja jahu ja... Need tõmbasid välja ja kühvliga võtsid erinevaid asju, midagi ette kaalutud polnud. Kes tuli kotiga, tahtis kümme kilo jahu saada, kõik tuli kaaluda,” meenub Reedale. Üks kohalik mees olnud kohe hommikuti alati poe juures, kui müüjad kaubaga linnast tulid. „Tuli kohe poodi, oli esimene, võttis ühe 12-kopikalise saia, pool kilo vorsti ja pudeli limonaadi, siis ta läks välja, istus poe seina äärde pingile ja sõi selle kõik kohe ära ja tal oli kõht täis,” räägib Reet. Juntsi talus asus kolhoosi ajal kontor, inimene tuli poodi ja läks ka kontorisse või vastupidi, sai mõlemal pool juttu ajada, kuulis uudiseid ja sai vajalikud asjad aetud. Maja taga oli võrkpalliplats. Uhke talumaja on tee ääres alles.

Praegu endistest poemajadest möödudes ei oska nutiajastu põlvkond arvatagi, kui tähtis roll külapoodidel vanasti oli.