Külaskäik Kirna mõisa: uued omanikud ja vana hoone salapära
Esimeseks külastatavaks kohaks sai Kirna mõis. Kui nüüd küsite, miks, siis esiteks sellepärast, et aastapäevad tagasi sai mõis uued omanikud ja teiseks on mõisaparki ja -hoonet alati ümbritsenud teatud salapära ning müstika.
On viimase oktoobrikuu laupäeva päikeseline pärastlõuna, kui oma auto sissesõidutee algusesse ära pargin ja jalgsi mõisahoone poole liigun, keelumärk lihtsalt kaugemale ei luba. Ja polegi vaja, jalgsi minnes saab nautida karget sügispäeva ja nautida kena vaadet, mis siit mõisahoonele avaneb.
Hoone ees valitseb vaikus, läbi avatud peaukse saab majast otse läbi vaadata, sest ka aiapoolne uks on avatud. Maja taga suurte pargipuude all käib usin leheriisumine, mõisaproua Tuuli Org tuleb kannu ja klaasidega: kel janu, saab ennast puhta veega turgutada.
„Kui eelmisel sügisel selle mõisa ostsime, siis oli siia puude alla koguned vähemalt nelja-viie aasta lehekiht. Kevadel tuli meile paarkümmend tuttavat appi kõike seda kokku riisuma. Peale riisumistööd sai pargialune kohe värskemaks. Tänavuste lehtedega saab juba kümnekesi hakkama,” selgitab Tuuli.
Miks just Kirna mõis Tuulile ja tema mehele Reimo Lilienthalile meeldis? „Minu mees on selles vallas uus tegija. Uus selles mõttes, et kolm aastat tagasi välgutabamuse saanuna on ta omandanud kõrgendatud sensitiivsuse ja võime inimesi välja tuua mistahes raskusastmes füüsilistest või mentaalsetest probleemidest ja haigustest. Tema oli külastanud mõisa siis, kui omanikuks oli veel Helle Anniko. Kui kuulsime, et mõisahoone on müügis ja selle vastu huvitundjad soovivad siia rajada kas golfiväljaku või kalatiigid, ei olnud enam pikka kahtlemist,” selgitab Tuuli Org.
Tänaseks on uute omanike aastaring mõisas täis. Mis on muutunud või muutumas?
„Selleks, et selle koha omapärast aimu saada, on vaja aega. Selleks, et lagunema kippuvat hoonet uuele elule aidata, on vaja raha. Meil on käinud kohal palju spetsialiste, kelle abi ja nõuannete üle oleme me siiralt tänulikud. Püüamegi tegutseda targalt ja tasapisi, tark ju ei torma,” ütleb Tuuli. „Kui abikaasa tegeleb siinse mõisaprojekti vaimse poolega, on minu kanda jäänud ehituslik pool. Pean ennast kurssi viima kõigega alates vundamendist katuseni.
Hetkel on kõige olulisem, et muinsuskaitse toega said katusele uued harjaplekid ja paigati eterniitkatuses olevad läbijooksud. Nüüd on kohe teine asi – kui enne jooksis katus sorinal läbi, siis nüüd on sellega korras. See annab meile nüüd aega tegeleda katusekonstruktsioonidega. Kui need tehtud, saab korraga katusevahetuse ära teha.
Oleme ka kõvasti koristanud, teisel korrusel tuli saalis isegi nähtavale parkett, mida on võimalik taastada. Vaja oleks viia läbi ka proovikaevamised, et saada ülevaade vundamendi seisukorrast.”
Septembri alguses oli Kirna mõisa saal rahvast pungil: siin etendus Kati-Saara Vatmanni näitemäng „Täisring. Indiaanlane mõisavalitsejaks“. „Me ei osanud eladeski arvata, et publikut koguneb nõnda palju, et saal kitsaks jääb ja osa pealtvaatajaist püsti peab seisma. Etendust tuli vaatama ligi kolmsada inimest. Kavatseme seda traditsiooni jätkata ja järgmisel aastal peaks nägema siin Vatmanni uut tükki, mille ta siinsamas valmis kirjutas.”
Kohalikule kogukonnale on mõisapark Tuuli sõnul alati avatud. „Selleks, et mõisahoonet või siin toimuvaid üritusi külastada, tuleks eelnevalt kokku leppida. Kontaktid leiab meie kodulehelt,” lisas ta.
Kirna mõis
Kirna mõis rajati 1620.aastatel, mil Gustav II Adolf kinkis selles Eestimaa rüütelkonna peamehele Hans von Fersenile, kelle suguvõsa kätte jäi mõis 1787. aastani. Carl Gustav von Ferseni ajal rajati esinduslik mõisahoone. Tema surma järel päris mõisa tema vennatütar Helene Dorothea von Fersen, kes oli abielus Johann Gustav von Osten-Sackeniga.
Osten-Sackenite valdusse jäi mõis 1816. aastani, mil see panditi kindralmajor Georg Ludwig Pilar von Pilchaule, kelle perekonna valdusse jäi Kirna kuni 1919.aasta võõrandamiseni. Peale võõrandamist asus mõisa peahoonesse kool ning hiljem sovhoosi kontorja -söökla. 1990. aastatel läks hoone eravaldusse.
